näitusele jõudis viie põlvkonna käsitöö
Valgamaalane 12. mai. 2017
valgamaalane.postimees.ee/4078067/naitusele-joudis-viie-polvkonna-kasitoo?gallery=97421&image=6541767
Kappermäe seltsimajas saab aprilli lõpuni uudistada viie põlvkonna käsitöömeistrite näputööd, kusjuures vanimal eksponaadil on vanust suisa terve sajand.
Teisipäeval olid seltsimajja näitust vaatama tulnud Otepää aianduse ja mesinduse seltsi liikmed. «Ilus näitus, vaatamist on palju,» sõnas üks naistest. «Eriti peaksid seda külastama noored, et tutvust teha eri põlvkondade naiste käsitöökunstiga. Siit on mõndagi õppida,» arvas teine.
Näha saab heegeldatud ja tikitud lauldlinu, kaltsuvaipu, pitsääristega ja tikitud käterätikuid, linikuid, kleite, kampsuneid, kindaid, põlvikuid, papusid, pihunukke ning ristpistes vaipu ja patju. Kõik tööd on valminud eesti kodudes sajandi jooksul: vanim töö pärineb aastast 1918, kõige värskemal on aga veel traagelniididki sees.
«Näitusel on ka kaks tööd, mis pärinevad meie joogaõpetaja Marika Kapi kummutisahtlist. Üks neist, suur valge pitslina, on leitud kasutatud asjade poest ja teine, värvilise tikandiga väike linake, on pärit kaltsukotist,» tutvustas väljapanekut Kappermäe seltsi käsitööringi eestvedaja Ene-Mall Vernik-Tuubel.
Kolme põlvkonna koostöös tehtud kaltsuvaip
«Näete, siin on väljas seitsmeaastase Kristoferi, tema ema ja vanaema ühistöös valminud kaltsuvaip. Siin Pille Kanguri ema tehtud noarootsi rahvariiete vöö, aga siin lapitehnikas padjad ja titepapud, mille valmistamiseks on kasutatud 12 eri võtet,» näitas Vernik-Tuubel nobenäppude kätetööd.
«Meie seltsi käsitööring käib koos neljandat aastat ja igal kevadel oleme valminud töödest teinud väikese kokkuvõtva näituse. Laupäeviti käib meid koos kümme kuni kaksteist igas vanuses naist: lapsed, emad ja vanaemad,» rääkis eestvedaja, kes ise juba lapsest peale on agar näputöötegija.«
»Algteadmised sain emalt ja koolis oli meil ka väga tugev käsitöö õpetaja. Terve elu olen kudunud ja heegeldanud ja ka sellel näitusel on üleval minu töid.« Meeles peab ta aga oma vanaema öeldut: »Sa ei pea oskama teha kõike, kuid seda, mida teed, tee korralikult.«
Seltsimajas üles pandud näituse idee autor on Liivi Pedastik, kes korjas panipaikadest välja nii enda kui ka oma ema ja vanaema tehtud asjad ning arvas, et võiks neid teistelegi näidata. »Nii see asi edasi arenes ja meie käsitööringi naised kogusidki kokku nii endi kui ka oma esivanemate kaunist näputööd ja tõid näitusele,« selgitas Vernik-Tuubel.
Raamatupidajana töötanud 75aastane Liivi Pedastik on käsitööga kokku puutunud terve oma elu. »Juba lapsena heegeldasin ja kudusin ja nii terve elu. Teen igasuguseid asju, kuid rohkem meeldib heegeldada lauldlinu ja pitsikaunistusi käterättidele. Oskused pärisin emalt ja vanaemalt,« sõnas Pedastik, kes Tõutsi külas elanud 50 aastat, kusjuures esimesed 20 aastat samas majas, kus praegu selts tegutseb.
Lapsed, emad ja vanaemad üheskoos
Näituse rõhuasetus on järjepidevusel. Käsitööringiski osalevad kolme põlvkonna esindajad. Lastest Minna ja Lenna Kangur, Iti-Riin ja Tuule-Liis Jaagant, Elisabeth-Marleen ja Aneth-Kaileen Peterson, Elsa Naruski, Kristofer Gavriloff. »Kui alustasime, olid noorimad lapsed vaid kaheaastased. Esmalt tegime pihunukke ja neid sai valmis 70 ringis. Nüüd õmbleb Tuule-Liis riideid juba iseendale,« lisas Vernik-Tuubel.
Emade põlvkonda esindavad Pille Kangur, Merike Naruski-Peterson, Reilika Naruski, vanaemade põlvkonda Aili Naruski, Eve-Mall Vernik-Tuubel, Anne Pärnapuu ja Liivi Pedastik.
Ringi tegevuses on olulisel kohal ka üksteiselt õppimine ja kogemuste jagamine, vanemad õpetavad noortemaid ning nii kanduvadki oskused edasi põlvest põlve.
Käsitööringile on eesti külakombestikule omaselt lisatud ka videvikutunni traditsioon. »Traditsiooniliselt on videvikutundi peetud õhtusel ajal, kuid meie peame seda laupäeva hommikuti. Räägime üksteisele lugusid, loeme luuletusi, jagame rõõme ja muresid. Ja õpetlikku on kõigis lugudes."
Tragid naised on endale hankinud ka tööstusliku õmblusmasina ja sügisel, pärast suvepuhkust, alustataksegi õmblustöödega.
Sirje Lemmik
Valgamaalane
valgamaalane.postimees.ee/4078067/naitusele-joudis-viie-polvkonna-kasitoo?gallery=97421&image=6541767
Kappermäe seltsimajas saab aprilli lõpuni uudistada viie põlvkonna käsitöömeistrite näputööd, kusjuures vanimal eksponaadil on vanust suisa terve sajand.
Teisipäeval olid seltsimajja näitust vaatama tulnud Otepää aianduse ja mesinduse seltsi liikmed. «Ilus näitus, vaatamist on palju,» sõnas üks naistest. «Eriti peaksid seda külastama noored, et tutvust teha eri põlvkondade naiste käsitöökunstiga. Siit on mõndagi õppida,» arvas teine.
Näha saab heegeldatud ja tikitud lauldlinu, kaltsuvaipu, pitsääristega ja tikitud käterätikuid, linikuid, kleite, kampsuneid, kindaid, põlvikuid, papusid, pihunukke ning ristpistes vaipu ja patju. Kõik tööd on valminud eesti kodudes sajandi jooksul: vanim töö pärineb aastast 1918, kõige värskemal on aga veel traagelniididki sees.
«Näitusel on ka kaks tööd, mis pärinevad meie joogaõpetaja Marika Kapi kummutisahtlist. Üks neist, suur valge pitslina, on leitud kasutatud asjade poest ja teine, värvilise tikandiga väike linake, on pärit kaltsukotist,» tutvustas väljapanekut Kappermäe seltsi käsitööringi eestvedaja Ene-Mall Vernik-Tuubel.
Kolme põlvkonna koostöös tehtud kaltsuvaip
«Näete, siin on väljas seitsmeaastase Kristoferi, tema ema ja vanaema ühistöös valminud kaltsuvaip. Siin Pille Kanguri ema tehtud noarootsi rahvariiete vöö, aga siin lapitehnikas padjad ja titepapud, mille valmistamiseks on kasutatud 12 eri võtet,» näitas Vernik-Tuubel nobenäppude kätetööd.
«Meie seltsi käsitööring käib koos neljandat aastat ja igal kevadel oleme valminud töödest teinud väikese kokkuvõtva näituse. Laupäeviti käib meid koos kümme kuni kaksteist igas vanuses naist: lapsed, emad ja vanaemad,» rääkis eestvedaja, kes ise juba lapsest peale on agar näputöötegija.«
»Algteadmised sain emalt ja koolis oli meil ka väga tugev käsitöö õpetaja. Terve elu olen kudunud ja heegeldanud ja ka sellel näitusel on üleval minu töid.« Meeles peab ta aga oma vanaema öeldut: »Sa ei pea oskama teha kõike, kuid seda, mida teed, tee korralikult.«
Seltsimajas üles pandud näituse idee autor on Liivi Pedastik, kes korjas panipaikadest välja nii enda kui ka oma ema ja vanaema tehtud asjad ning arvas, et võiks neid teistelegi näidata. »Nii see asi edasi arenes ja meie käsitööringi naised kogusidki kokku nii endi kui ka oma esivanemate kaunist näputööd ja tõid näitusele,« selgitas Vernik-Tuubel.
Raamatupidajana töötanud 75aastane Liivi Pedastik on käsitööga kokku puutunud terve oma elu. »Juba lapsena heegeldasin ja kudusin ja nii terve elu. Teen igasuguseid asju, kuid rohkem meeldib heegeldada lauldlinu ja pitsikaunistusi käterättidele. Oskused pärisin emalt ja vanaemalt,« sõnas Pedastik, kes Tõutsi külas elanud 50 aastat, kusjuures esimesed 20 aastat samas majas, kus praegu selts tegutseb.
Lapsed, emad ja vanaemad üheskoos
Näituse rõhuasetus on järjepidevusel. Käsitööringiski osalevad kolme põlvkonna esindajad. Lastest Minna ja Lenna Kangur, Iti-Riin ja Tuule-Liis Jaagant, Elisabeth-Marleen ja Aneth-Kaileen Peterson, Elsa Naruski, Kristofer Gavriloff. »Kui alustasime, olid noorimad lapsed vaid kaheaastased. Esmalt tegime pihunukke ja neid sai valmis 70 ringis. Nüüd õmbleb Tuule-Liis riideid juba iseendale,« lisas Vernik-Tuubel.
Emade põlvkonda esindavad Pille Kangur, Merike Naruski-Peterson, Reilika Naruski, vanaemade põlvkonda Aili Naruski, Eve-Mall Vernik-Tuubel, Anne Pärnapuu ja Liivi Pedastik.
Ringi tegevuses on olulisel kohal ka üksteiselt õppimine ja kogemuste jagamine, vanemad õpetavad noortemaid ning nii kanduvadki oskused edasi põlvest põlve.
Käsitööringile on eesti külakombestikule omaselt lisatud ka videvikutunni traditsioon. »Traditsiooniliselt on videvikutundi peetud õhtusel ajal, kuid meie peame seda laupäeva hommikuti. Räägime üksteisele lugusid, loeme luuletusi, jagame rõõme ja muresid. Ja õpetlikku on kõigis lugudes."
Tragid naised on endale hankinud ka tööstusliku õmblusmasina ja sügisel, pärast suvepuhkust, alustataksegi õmblustöödega.
Sirje Lemmik
Valgamaalane
Vana õunaaed väärib tähelepanu!
http://teataja.otepaa.ee/441OTnr5_16032017.pdf
"Otepää Teataja" 16.03.2017
Kappermäe seltsimaja juures asub vana ja üsna suur õunaaed, mille väärtuslikkusele juhtis tähelepanu Ricardas Kudžma Vilniusest. 2014. a mais kirjutas Eesti Aiandusliidu puuviljanduse komisjoni ekspert Toivo Univer oma arvamuses Tõutsi küla Lokumärdi talu õunaaia kohta, et ajaloolistel põhjustel on need õunapuud väärtuslikud nii aiandusajaloo kui ka paigaloo seisukohalt ja vääriksid säilitamist miljööväärtusliku objektina. Maastik ja teedevõrgustik võimaldavad seltsimaja ja õunaaeda ühendada turismiobjektina nii ratta- kui jalgsimatkade marsruuti, samuti kasutada seda õuesõppeks koolidel. Vanu õunapuid on säilinud ka paljudes koduaedades, nende hooldamistki saab Lokumärdi õunaaias õpetada. T.Univeri ekspertiisist lähtuvalt ongi selts alustanud tegevustega, üldpealkirjaga „Lokumärdi õunaaia säilitamine ja arendus miljöö- ning kultuuriväärtusliku objektina.“ Nii ongi toimunud mitu ettevõtmist. Augustis 2016 oli sissejuhatav õppepäev Toivo Univeri juhtimisel. Ta rääkis kõigepealt õunasortidest, mis on osa aianduskultuurist ning sortide kogumisest 1948-1953. aastal. Määrasime Lokumärdi aias kasvavate õunapuude sordid. Sel sügisel kandsid õunu kõik puud, vaatamata nende seisukorrale! Aias on nii tuntumaid („Valge klaar“, „Liivi sibulõun“, „Sügisjoonik“ jt) kui ka vähemtuntud õunasorte, näit. „Punane aniis“, „Joonikaniis“; on ka selliseid sorte, mille kohta isegi asjatundja ütles end edasiuurimist vajavat. Kui nimetada sort, mille peale kõik silmad suureks ajasid, siis oli see „Valge sügiskalvill“; on eakas sort – hakkas levima aastatel 1905.-1910. Õunasortide rikkalikku maailma sai kiigata ka maitsmismeele abil – külalistel Pollist oli kaasas valik suveõunu. Saime teada, et teinekord võib isegi juhuslikult kasvanud seemikuist kujuneda maitsvate õuntega puu. Ka rääkis ta lühidalt pookimisest ja silmastamisest, millel sortide levikul suur roll. Hea teada, et pookimiskõrguse valikuga annab reguleerida saadava puu kõrgust. On ju vanades aedades sageli puud nii kõrged, et saagikoristus on väga keeruline. Hästi korras viljapuuaed on ka nauditav maastikukujundus. Saime põgusa ülevaate meie aia puude seisundist, et otsustada, mida ühe või teise puuga ette võtta. 15. oktoobri koolitusel oligi põhiliselt juttu vanade puude hooldusest. Toivo Univer näitas hoolduslõikuse võtteid ja rääkis puude seisukorra parandamise võimalustest. Degusteerimiseks olid seekord kaasas sügissordid. Uuesti on Toivo Univeri külla oodata veel märtsikuus, ootuspäraselt tulevad siis jutuks kevadised tööd vanas õunaaias. 18. veebruaril 2017. a oli seltsimajas külas Ene Reedi, SA Lõuna-Eesti Turism juhataja. Alustuseks tutvustas ta aiandusturismi kontseptsiooni. desserdid on kohalikust toorainest ning väga vahvad - küll olid neil Otepääle omaselt kujundatud tuubirajad, küll lumekuhjad,“ lisas Mailis Martin. Komisjoni liikmed jagasid asjalikke ettepanekuid kõigile osalejatele, et menüüd veelgi paremaks teha. „Kutsun kõiki kindlasti Otepää Maitsetest Valgamaal osa võtma, menüüd on väga head, on, mida oodata,“ lausus vallavanem Kalev Laul. „Otepää Maitsed Valgamaal projekt toob esile just piirkonVaata lisa Otepää valla kodulehelt www.otepaa.ee kultuuri- ja spordisündmuste kalendrist ja Otepää valla ametlikult Facebooki lehelt Talvepealinn Otepää na omapära ning samuti on see väga hea koostööprojekt kõigi asjaosaliste vahel.“ Otepää Maitsed Valgamaal korraldajaks on Otepää vald koostöös GMP Grupp AS-iga. Projekti toetab Otepää Vald ja EAFRD, MAK 2014-2020 Leader meede ja Valgamaa Partnerluskogu. Vaata lisa: FB Otepää Maitsed Valgamaal ning broneeri koht juba varakult! Monika Otrokova Aiandushuvilisi ju aina lisandub! Aiandusturismi objekte on ju ka Eestis suures valikus – parkidest taimelaatadeni. Saime ülevaate, kuidas kujunevad teenus ja tootemudel, kes on aiandusturist ja millised on tema huvid. Sellest lähtus ka edaspidine arutelu Lokimärdi aia teemadel: millised on Kappermäe seltsi eeldused Lokumärdi õunaaia kujundamisel turismiobjektiks, seltsi tugevused ja nõrkused, võimalused ja ohud. E.Reedi tõi näiteid, kuidas on moodustatud teenusepakkujate võrgustikke, ja kasutada õunaaia kui turismiobjekti arendamisel ära kohalikke võimalusi. Mõtteid kogunes parasjagu! Nii et miks ka mitte, võtame asja käsile. Huvilised on oodatud!
Tiiu Saar
Ilmus raamat „Imeline Ilmjärve“
www.otepaa-ee.sn5.zone.eu/ot/427%20OT%20nr.%2012.pdf
"Otepää Teataja" 16.08.2016
Maikuus nägi ilmavalgust Kappermäe Seltsi ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös valminud 97-leheküljeline raamatuke pealkirjaga „Imeline Ilmjärve“. Raamatu idee sai alguse maalilaagritest, mis on Ilmjärvel toimunud 2009 .aastast alates. Raamatu esimene pool jutustab Ilmjärve lugu maalilaagrites valminud maalide kaudu. Toodud on 42 maali reproduktsioonid 21-lt autorilt. Raamatu teine pool jutustab Ilmjärve lugu muististe ja kohapärimuste keeles: kirjutise „Ilmjärvest Pühajärveni – vaateid pärimusmaastikule“ autor on Eesti Kirjandusmuuseumi teadlane Mari-Ann Remmel. Ilmjärve loo esitlus maalijate ja folkloristide pilgu läbi nähtuna sai võimalikuks tänu Kirjandusmuuseumi teadlaste esinduslikule järjekindlale osalemisele maalilaagrites. Kogumiku on koostanud Ene-Mall Vernik-Tuubel, toimetanud Kanni Labi, kujundanud Lea Ilmus raamat „Imeline Ilmjärve“ SÜNNID Mathias Kamla 11. juunil Roden Markus Mäll 19. juunil Tristan Martin Nelis 25. juunil Arabella Kuusik 26. juunil Alates 01.09.2016 on Otepää postkontoril uued lahtiolekuajad: E,K 11.00-19.00 T,N,R 10.00-18.00 L,P suletud Tulekul on Otepää valla meistrivõistlused spinningupüügis Malin, maalid on fotografeerinud Margus Kiis. Kogumiku väljaandmist on toetanud ka Olustvere Teenindus-ja Maamajanduskool, Viljandi Kutseõppekeskus, Räpina Aianduskool, Tartu Kunstikool ja eraisikutena Olav Aarna, Eda Anton, Karin Hellat, Liia Hänni, Marju Lauristin, Pille Liblik, Miia Pallase, Mare Pork, Andres Pung, Riho Raave, Viive-Riina Ruus, Raivo Vilu. Tänu kõigile, kes on panustanud meie kodukohast jutustava raamatu „Imeline Ilmjärve“ valmimisse.
Ene-Mall Vernik-Tuubel
"Otepää Teataja" 16.08.2016
Maikuus nägi ilmavalgust Kappermäe Seltsi ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös valminud 97-leheküljeline raamatuke pealkirjaga „Imeline Ilmjärve“. Raamatu idee sai alguse maalilaagritest, mis on Ilmjärvel toimunud 2009 .aastast alates. Raamatu esimene pool jutustab Ilmjärve lugu maalilaagrites valminud maalide kaudu. Toodud on 42 maali reproduktsioonid 21-lt autorilt. Raamatu teine pool jutustab Ilmjärve lugu muististe ja kohapärimuste keeles: kirjutise „Ilmjärvest Pühajärveni – vaateid pärimusmaastikule“ autor on Eesti Kirjandusmuuseumi teadlane Mari-Ann Remmel. Ilmjärve loo esitlus maalijate ja folkloristide pilgu läbi nähtuna sai võimalikuks tänu Kirjandusmuuseumi teadlaste esinduslikule järjekindlale osalemisele maalilaagrites. Kogumiku on koostanud Ene-Mall Vernik-Tuubel, toimetanud Kanni Labi, kujundanud Lea Ilmus raamat „Imeline Ilmjärve“ SÜNNID Mathias Kamla 11. juunil Roden Markus Mäll 19. juunil Tristan Martin Nelis 25. juunil Arabella Kuusik 26. juunil Alates 01.09.2016 on Otepää postkontoril uued lahtiolekuajad: E,K 11.00-19.00 T,N,R 10.00-18.00 L,P suletud Tulekul on Otepää valla meistrivõistlused spinningupüügis Malin, maalid on fotografeerinud Margus Kiis. Kogumiku väljaandmist on toetanud ka Olustvere Teenindus-ja Maamajanduskool, Viljandi Kutseõppekeskus, Räpina Aianduskool, Tartu Kunstikool ja eraisikutena Olav Aarna, Eda Anton, Karin Hellat, Liia Hänni, Marju Lauristin, Pille Liblik, Miia Pallase, Mare Pork, Andres Pung, Riho Raave, Viive-Riina Ruus, Raivo Vilu. Tänu kõigile, kes on panustanud meie kodukohast jutustava raamatu „Imeline Ilmjärve“ valmimisse.
Ene-Mall Vernik-Tuubel
Turvamehel peab olema süda õiges kohas

http://www.valgamaalane.ee/3478453/turvamehel-peab-olema-suda-oiges-kohas
Sirje Lemmik, Valgamaalane 23.01.2016
Elupõline Otepää kandi mees Toomas Vernik on turvamehe leiba maitsnud pea paarkümmend aastat ning leiab, et see töö on nagu iga teinegi, millel oma plussid ja miinused. Küll on ta seisukohal, et sellel ametikohal peab alati silmad lahti hoidma ning abivajajatest ei tohi külmalt mööda minna.
Kohtusime Vernikuga Otepääl Oti pubis, kus pea tund aega rääkisime mehe elust ja tegemistest. Seejärel sõitsime tema tööautoga mõne tiiru linnas ringi.
«Turvatehnika ja ka autod on selle paarikümne aastaga tundmatuseni muutunud. Kui varasemalt oli meil sõidukis turvatava objekti ülesleidmiseks häire korral hunnikute viisi kaarte, siis nüüd on juurutatud e-patrull ehk nutitelefoni taoline abivahend, millel peal ka GPS. Objekti asukoht on sekunditega tuvastatav,» tõdes Vernik.
Ametisse asus tuttavate soovitusel
Turvamehe ametisse sattus ta tuttavate soovitusel. Nimelt oli varasemalt talvisel hooajal olnud Kuutsemäel samas ametis ning kui 1997. aastal loodi Otepääle valvekoondis, soovitas mitu tuttavat tal sinna tööle asuda.
Tõutsi külas kasvanud ja Pühajärve kooli lõpetanud noormees sai Vana-Antsla sovhoostehnikumist taimekasvatuse meistri diplomi. Esimene töökoht oli Pühajärve sovhoos, mis aga peatselt likvideeriti. Seejärel töötas ta Sihval puidufirmas ja käis ära sõjaväes.
Peale kroonust naasmist saigi temast turvamees ning kuigi Otepää valvekoondis on mitu korda nime ja omanikke vahetanud, on 42aastane Vernik jäänud oma ametile truuks.
Ehkki seadus ei nõua turvatöötaja ametisse asujatelt füüsilise vormi katseid, vaadatakse meeste valikul nende tööks valmisolekut ja kehalist vormi. «Valvekoondise ajal tegime spordisaalis kõvasti trenni, õpetati enesekaitsetki. Nüüd on kehaline vorm igaühe südametunnistuse asi. Katseid tegema ei pea, küll pööratakse pidevalt tähelepanu täiendõppele, mida viiakse läbi mitmel korral aastas,» rääkis Vernik.
«Turvatöötaja peab saama nõuetekohase kvalifikatsiooni. Eestis pole aga ühtegi õppeasutust, kus neid õpetataks, seega korraldab väljaõppe firma. Kuna turvatöötajast on saanud klienditeenindaja, pööratakse väga suurt rõhku suhtlemisoskusele, juriidilistele küsimustele, käitumisele eri olukordades,» lisas meie jutuajamisega liitunud G4S kommunikatsioonijuht Reimo Raja.
Iga aastaga tema sõnul koolituste maht suureneb. Sel aastal läbivad Lõuna piirkonna patrullid näiteks ohutu sõidu, valve- ja videosüsteemide ja turvataktika koolituse.
Küsimusele, kas on ette tulnud ka ekstreemseid juhtumeid, vastas Vernik, et õnneks mitte. «Eks juhtumeid on erinevaid olnud. Selle aja jooksul on olnud palju hoonetesse sissemurdmisi, kuid kurikaeltega ei ole vastakuti sattunud. Tõsi, kord jõudsin kohale hetkel, kui uksesilt veel liikus: röövijad olid äsja lahkunud.» Küll olevat tema patrullis olev paarimees vargale peale sattunud.
«Õnneks ei ole töötamise aja jooksul otsest ohtu elule tunnetanud. Kuid kunagi ei tea, kui pimedal sügisööl lähed häiret andnud objektile, kus nurga taga sind keegi kaikaga võib oodata. Turvamees on relvastatud, kuid ohutunne peab olema,» nentis Vernik.
Tihe koostöö politseiga
Kuigi avaliku korra rikkumised pole turvafirmade, vaid politsei pärusmaa, ei keera ka turvamehed, nähes korrarikkumisi, pead kõrvale, vaid sekkuvad, kui see vajalikuks osutub. Politseiga on koostöö tihe ning eelmisel aastal andsid G4S Lõuna piirkonna turvatöötajad politseile üle 342 seaduserikkujat.
Arvamus, et turvamehed istuvad niisama autos ja löövad aega surnuks, on väär. «Mõnigi inimene, kes meile tööle on tahtnud tulla, arvab, et töö on lihtne: saad öösel parklas autos magada. Kui räägime juhtunud seikadest, on mõnigi tööst loobunud, sest kõik ei ole taolisteks olukordadeks valmis. Turvameeste vahel peab olema hea koostöö. Ei saa ju loota paarimehele, kes teises linna otsas paanikahäire ajal magab,» sõnas Raja.
Verniku sõnul on tema amet vastutusrikas ning pingeline, kuid suur pluss on vahetustega töö, mis annab piisavalt vaba aega oma elu ja hobidega tegeleda. «Tööpõld on aastaringne, töö vaheldusrikas – ei tekita rutiini. Palga üle ka ei nurise, kuigi see on alla vabariigi keskmise. Aastate jooksul on tekkinud ka missioonitunne. Eks mulle on noorest peast peale meeldinud inimesi aidata, see on loomuses.»
Verniku sõnul ei lähe ta ka siis, kui vormi seljas pole, abivajajast külmalt mööda. «Hädaliste abistamine ja olukordadesse sekkumine on saanud elustiiliks, millele on kaasa aidanud pikaajaline töö turvafirmas. Paljudele asjadele vaatan hoopis teise pilguga kui varem.»
Enamuse vabast ajast pühendab mees perele ja talule. Tema peres kasvavad kümne- ja kaheksa-aastased pojad, kes õpivad Otepää gümnaasiumis, ja peatselt aastaseks saav tütar. Elatakse mehe vanematega samas talus. «Hobi korras kasvatan teravilja, oma tarbeks köögivilja. Loomi küll pole, kuid oma aja võtab talu: suviti muruniitmine, aiatööd, talvel metsatööd. Oleme agarad marjul-seenel käijad.»
Spordiga tal erilist suhet pole, kuigi ostis endale mullu suusad ja sai need korra allagi panna. «Sel aastal pole veel lumele pääsenud, kuid lastega tuleb kindlasti suusatuurid ette võtta. Talu- ja metsatööd on siiani vormis hoidnud.»
Pere lööb aktiivselt kaasa kohalikus külaelus
Terve perega lüüakse kaasa Kappermäe seltsi tegevuses, kus mees on juhatuse liige. «Meil on külaelu väga aktiivne ja löön ise jõudumööda selle arendamisel kaasa,» nentis Vernik.
Mehele teeb heameelt, et viimastel aastatel on vallavõim enam väikeste külade seltsielu edendamisse panustama hakanud. «See Otepää vallas toimunud võimuvõitlus, mis kohati päris inetuks kiskus, on olnud väga segav faktor kohaliku elu edendamisel. Kui töökoht olemas, on Otepää kant elamiseks turvaline ja hea paik. Mina pole kunagi siit äramineku mõtteid heietanud.»
G4S Otepää piirkonnas, mis hõlmab ka Otepää vallaga piirnevaid omavalitsusi, töötab kümmekond inimest, kellest enamik pikaajalise staažiga. Objekte on turvata 250 ümber. Valveteenuse kasutajad on enamuses firmad, kuid üha enam sõlmivad ka eraisikud lepinguid oma eramute ja maamajade turvamiseks.
«Piirkond on üpris turvaline, kuid ka siin on igasuguseid juhtumeid olnud, tihti on pahandusi tekitanud mujalt tulnud kurikaelad. Kunagi ei tea ette, mis vahetuse ajal juhtuma hakkab ja üllatusteks tuleb alati valmis olla,» rääkis Vernik.
Nii tema kui Raja soovitasid kodude turvamisele enam mõelda – eriti nendel, kes seal paikselt ei ela. «Lisaks valveteenusele võiks paigaldada liikumisanduritega valgustuse või sireeni – veel parem, kui turvakaamerad,» soovitas Raja.
«Ka väärtuslikke esemeid ja tehnikat ei tasuks maakodusse jätta. Kindlasti tuleks hoovist silma alt ära panna redelid, tünnid, suured alused ja kastid, mida kurikaelad saavad ronimiseks kasutada,» lisas Vernik.
TURVAFIRMA
Valgamaal on G4Sil 25 töötajat.
Täna AS G4S Eesti ärinime all tegutsev turvaettevõte sai alguse 15. märtsil 1991, mil rajati Julgestusteenistuse AS ESS. Praeguse kaubamärgi all tegutsetakse aastast 2007.
Ettevõttel on üle 48 000 püsikliendi, kelle teenindamiseks pidevalt töös 75 ekipaaži. Firmale kuulub 42 protsenti Eesti turvaturust ja 50 protsenti Eesti valveteenuste turust.
Allikas: G4S
Sirje Lemmik, Valgamaalane 23.01.2016
Elupõline Otepää kandi mees Toomas Vernik on turvamehe leiba maitsnud pea paarkümmend aastat ning leiab, et see töö on nagu iga teinegi, millel oma plussid ja miinused. Küll on ta seisukohal, et sellel ametikohal peab alati silmad lahti hoidma ning abivajajatest ei tohi külmalt mööda minna.
Kohtusime Vernikuga Otepääl Oti pubis, kus pea tund aega rääkisime mehe elust ja tegemistest. Seejärel sõitsime tema tööautoga mõne tiiru linnas ringi.
«Turvatehnika ja ka autod on selle paarikümne aastaga tundmatuseni muutunud. Kui varasemalt oli meil sõidukis turvatava objekti ülesleidmiseks häire korral hunnikute viisi kaarte, siis nüüd on juurutatud e-patrull ehk nutitelefoni taoline abivahend, millel peal ka GPS. Objekti asukoht on sekunditega tuvastatav,» tõdes Vernik.
Ametisse asus tuttavate soovitusel
Turvamehe ametisse sattus ta tuttavate soovitusel. Nimelt oli varasemalt talvisel hooajal olnud Kuutsemäel samas ametis ning kui 1997. aastal loodi Otepääle valvekoondis, soovitas mitu tuttavat tal sinna tööle asuda.
Tõutsi külas kasvanud ja Pühajärve kooli lõpetanud noormees sai Vana-Antsla sovhoostehnikumist taimekasvatuse meistri diplomi. Esimene töökoht oli Pühajärve sovhoos, mis aga peatselt likvideeriti. Seejärel töötas ta Sihval puidufirmas ja käis ära sõjaväes.
Peale kroonust naasmist saigi temast turvamees ning kuigi Otepää valvekoondis on mitu korda nime ja omanikke vahetanud, on 42aastane Vernik jäänud oma ametile truuks.
Ehkki seadus ei nõua turvatöötaja ametisse asujatelt füüsilise vormi katseid, vaadatakse meeste valikul nende tööks valmisolekut ja kehalist vormi. «Valvekoondise ajal tegime spordisaalis kõvasti trenni, õpetati enesekaitsetki. Nüüd on kehaline vorm igaühe südametunnistuse asi. Katseid tegema ei pea, küll pööratakse pidevalt tähelepanu täiendõppele, mida viiakse läbi mitmel korral aastas,» rääkis Vernik.
«Turvatöötaja peab saama nõuetekohase kvalifikatsiooni. Eestis pole aga ühtegi õppeasutust, kus neid õpetataks, seega korraldab väljaõppe firma. Kuna turvatöötajast on saanud klienditeenindaja, pööratakse väga suurt rõhku suhtlemisoskusele, juriidilistele küsimustele, käitumisele eri olukordades,» lisas meie jutuajamisega liitunud G4S kommunikatsioonijuht Reimo Raja.
Iga aastaga tema sõnul koolituste maht suureneb. Sel aastal läbivad Lõuna piirkonna patrullid näiteks ohutu sõidu, valve- ja videosüsteemide ja turvataktika koolituse.
Küsimusele, kas on ette tulnud ka ekstreemseid juhtumeid, vastas Vernik, et õnneks mitte. «Eks juhtumeid on erinevaid olnud. Selle aja jooksul on olnud palju hoonetesse sissemurdmisi, kuid kurikaeltega ei ole vastakuti sattunud. Tõsi, kord jõudsin kohale hetkel, kui uksesilt veel liikus: röövijad olid äsja lahkunud.» Küll olevat tema patrullis olev paarimees vargale peale sattunud.
«Õnneks ei ole töötamise aja jooksul otsest ohtu elule tunnetanud. Kuid kunagi ei tea, kui pimedal sügisööl lähed häiret andnud objektile, kus nurga taga sind keegi kaikaga võib oodata. Turvamees on relvastatud, kuid ohutunne peab olema,» nentis Vernik.
Tihe koostöö politseiga
Kuigi avaliku korra rikkumised pole turvafirmade, vaid politsei pärusmaa, ei keera ka turvamehed, nähes korrarikkumisi, pead kõrvale, vaid sekkuvad, kui see vajalikuks osutub. Politseiga on koostöö tihe ning eelmisel aastal andsid G4S Lõuna piirkonna turvatöötajad politseile üle 342 seaduserikkujat.
Arvamus, et turvamehed istuvad niisama autos ja löövad aega surnuks, on väär. «Mõnigi inimene, kes meile tööle on tahtnud tulla, arvab, et töö on lihtne: saad öösel parklas autos magada. Kui räägime juhtunud seikadest, on mõnigi tööst loobunud, sest kõik ei ole taolisteks olukordadeks valmis. Turvameeste vahel peab olema hea koostöö. Ei saa ju loota paarimehele, kes teises linna otsas paanikahäire ajal magab,» sõnas Raja.
Verniku sõnul on tema amet vastutusrikas ning pingeline, kuid suur pluss on vahetustega töö, mis annab piisavalt vaba aega oma elu ja hobidega tegeleda. «Tööpõld on aastaringne, töö vaheldusrikas – ei tekita rutiini. Palga üle ka ei nurise, kuigi see on alla vabariigi keskmise. Aastate jooksul on tekkinud ka missioonitunne. Eks mulle on noorest peast peale meeldinud inimesi aidata, see on loomuses.»
Verniku sõnul ei lähe ta ka siis, kui vormi seljas pole, abivajajast külmalt mööda. «Hädaliste abistamine ja olukordadesse sekkumine on saanud elustiiliks, millele on kaasa aidanud pikaajaline töö turvafirmas. Paljudele asjadele vaatan hoopis teise pilguga kui varem.»
Enamuse vabast ajast pühendab mees perele ja talule. Tema peres kasvavad kümne- ja kaheksa-aastased pojad, kes õpivad Otepää gümnaasiumis, ja peatselt aastaseks saav tütar. Elatakse mehe vanematega samas talus. «Hobi korras kasvatan teravilja, oma tarbeks köögivilja. Loomi küll pole, kuid oma aja võtab talu: suviti muruniitmine, aiatööd, talvel metsatööd. Oleme agarad marjul-seenel käijad.»
Spordiga tal erilist suhet pole, kuigi ostis endale mullu suusad ja sai need korra allagi panna. «Sel aastal pole veel lumele pääsenud, kuid lastega tuleb kindlasti suusatuurid ette võtta. Talu- ja metsatööd on siiani vormis hoidnud.»
Pere lööb aktiivselt kaasa kohalikus külaelus
Terve perega lüüakse kaasa Kappermäe seltsi tegevuses, kus mees on juhatuse liige. «Meil on külaelu väga aktiivne ja löön ise jõudumööda selle arendamisel kaasa,» nentis Vernik.
Mehele teeb heameelt, et viimastel aastatel on vallavõim enam väikeste külade seltsielu edendamisse panustama hakanud. «See Otepää vallas toimunud võimuvõitlus, mis kohati päris inetuks kiskus, on olnud väga segav faktor kohaliku elu edendamisel. Kui töökoht olemas, on Otepää kant elamiseks turvaline ja hea paik. Mina pole kunagi siit äramineku mõtteid heietanud.»
G4S Otepää piirkonnas, mis hõlmab ka Otepää vallaga piirnevaid omavalitsusi, töötab kümmekond inimest, kellest enamik pikaajalise staažiga. Objekte on turvata 250 ümber. Valveteenuse kasutajad on enamuses firmad, kuid üha enam sõlmivad ka eraisikud lepinguid oma eramute ja maamajade turvamiseks.
«Piirkond on üpris turvaline, kuid ka siin on igasuguseid juhtumeid olnud, tihti on pahandusi tekitanud mujalt tulnud kurikaelad. Kunagi ei tea ette, mis vahetuse ajal juhtuma hakkab ja üllatusteks tuleb alati valmis olla,» rääkis Vernik.
Nii tema kui Raja soovitasid kodude turvamisele enam mõelda – eriti nendel, kes seal paikselt ei ela. «Lisaks valveteenusele võiks paigaldada liikumisanduritega valgustuse või sireeni – veel parem, kui turvakaamerad,» soovitas Raja.
«Ka väärtuslikke esemeid ja tehnikat ei tasuks maakodusse jätta. Kindlasti tuleks hoovist silma alt ära panna redelid, tünnid, suured alused ja kastid, mida kurikaelad saavad ronimiseks kasutada,» lisas Vernik.
TURVAFIRMA
Valgamaal on G4Sil 25 töötajat.
Täna AS G4S Eesti ärinime all tegutsev turvaettevõte sai alguse 15. märtsil 1991, mil rajati Julgestusteenistuse AS ESS. Praeguse kaubamärgi all tegutsetakse aastast 2007.
Ettevõttel on üle 48 000 püsikliendi, kelle teenindamiseks pidevalt töös 75 ekipaaži. Firmale kuulub 42 protsenti Eesti turvaturust ja 50 protsenti Eesti valveteenuste turust.
Allikas: G4S
Ilmjärve – küla, mis on koondunud kiriku ümber
http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=valgamaalane20150919.2.11.1
Liisi Ploom
[email protected]
Ilmjärve küla asub Otepää valla ääremail Tartu-Valga maantee ääres. Kahelt poolt ümbritsevad seda Kassiratta ja Tõutsi küla, lisaks puudutab üks külg Sangaste, teine Urvaste valla piiri. Küla tinglikuks keskuseks võib pidada Ilmjärve kirikut, mis asub Otepäält 15 ja Sangastest 8 kilomeetri kaugusel. Külaelu edendab nelja naaberküla peale loodud Kappermäe selts. Ilmjärve külavanema Urmas Tuubeli sõnul korraldatakse koos kõik nelja küla – Ilmjärve, Tõutsi, Kassiratta ja Kaurutootsi – jõulupeod ja jaanituled, kus ikka vähemalt 100 inimest kokku saanud. «Tavaliselt on jaanituli mäe otsas, aga kui vihmane ilm juhtub olema, siis teeme peo seltsimajas või varju all. Üleval on neli magamistuba. Varjualusel on avar pööning ja kui suurem seltskond tahab magada, toome Pühajärve põhikoolist madratsid.» Seltsimaja tühjana ei seisa Külavanem rääkis ka traditsioonidest. «Esimesel koolipäeval oli meil lipuheiskamine. Meie neljast külast läks kokku esimesse klassi neli last ja kõik said oma puu kaasa, et see pärast koduaeda istutada.» Külavanem kinnitusel pole mingit muret, et külaelu kuidagi välja võiks surra. «See maja (seltsimaja – toim) ei seisa praktiliselt ükski nädal tühjana. Igal neljapäeval on siin jooga. Ene-Mall Vernik-Tuubel juhendab laste käsitööringi. Siin on veel igasuguseid üritusi.» Turistidele pole küll külas eriti mõeldud. «Neid me siin ei näe. Meil ikka selline oma asja ajamine, kuid vähemalt ei ole ükski majapidamine nii tühi, et seal midagi poleks. Igal pool elu käib ning nädalavahetusel enam-vähem alati,» sõnas Tuubel. Poodi külas pole. Kunagine külapood ongi praegune Kappermäe seltsimaja. Lähimad poed on Sangastes 7,5 ja Otepääl 15 km kaugusel. Tallinnast Ilmjärvele Palju selle kandi noori töötab Otepääl, näiteks vineeritehases, mis on üks piirkonna suuremaid tööandjaid. Külavanema sõnul on tema õue pealtki Otepääle 15 kilomeetrit ning seetõttu on väga loogiline, et inimesed liiguvad pigem sellel sunnal. Mehe abikaasa Ene-Mall Ver-nik-Tuubeli sõnul käib mitu peret lausa Tallinnast sinna ja nii mitmel nädalavahetusel jutti. «Kas just igal nädalavahetusel, aga kolmest kahel kindlasti. Võib väita, et peremeheta maju meil ei ole. Lagunema hakkavaid küll ja seda on valus vaadata.» Kahjuks pole Ilmjärve küla läheduses ühtki suuremat tööandjat. Urmas Tuubeli sõnul on küla suurim tööandja ligi sajapealine kari, mis tema andmetel Otepää valla ainuke. Ene-Malle sõnul on küla keskus Ilmjärve kirik. «See, mille järgi küla enamasti üles leiakse, on kindlasti kirik. Ilmjärve mõiste on iseenesest väga lai ja üldse mitte ühemõtteline, ka folkloristid on selle kallal üsna palju pead murdnud. Kirik on tõesti see, mille ümber küla koondub, ja tõepoolest on tähtis, et igal majal on siin peremees. Kui inimesi kutsuda, siis enamasti nad tulevad kokku, nii et kokkuhoidmist on meil üsna palju.» Kaasadest kumbki küla kestmise pärast väga ei muretse. «See küla on muidugi vananev, aga samal ajal on meil veel noori piisavalt,» kinnitas Ene-Mall. Kuidas maal hakkama saada? Abikaasad on harjunud, et nende maadel kõnnivad naabri lehmad. «Tean kolme loomapidajat veel – Dorchidel oli kunagi väga korralik kari ning mõnel veel –, kuid nüüdseks on nemad tegevuse lõpetanud, jäänud vaid üks suurem farm. Mina maal kasvanud lapsena vaatan heameelega, kuidas lehmad ringi kõnnivad – tunduvad justkui täitsa omad,» naeris Ene-Mall. «Kui vaid kommunikatsiooniteenused oleksid paremad,» õhkas ta samas. «Näiteks interneti-ja mobiilsideühendus võiks etem olla. Aastaid tagasi oli nendega muidugi suurem probleem, praegu on juba üsna hea, kuid väga kaua aega läks,» tõdes Ene-Mall. Urmase sõnul kurdavad alumised külad siiamaani, et neil mobiililevi ei ole, Ilmjärvel aga nüüd on. «Kui 20 aastat tagasi Tallinnast siia tulin, küsisid inimesed ikka, kuidas ometi hakkama saan – mis siis, kui kiirabi vaja. Tegelikult jõuab kiirabi siia seitsme minutiga. Näidake mulle kohta Tallinnas, kus saab sellise ajaga kiirabi,» väitis Ene-Mall. Urmas suudab meenutada vaid üht juhtumit neljateistkümne seal elatud aasta jooksul, kui hommikul ei pääsenud talvel välja: «Siis saime kuskil lõunaks.» «Vald seisab ikka hea selle eest, et teed oleksid puhtad,» lisas Ene-Mall. «Kui tööl sai käidud, nägin, et teati, kes kuhu liikuma pidi ja kus lahtiajamisega kiirem oli. Aga no kus meil praegu kiire on,» naeris naine. Ilmjärve lapsed käivad EneMalle sõnul kooli kas Pühajärvele või Otepääle. «Miks nad sinna lähevad, sõltub vanemate töökohast ja kooli mainest. Põhjusi on inimestel erinevaid.» Aktiivsed inimesed seisavad küla eest Ene-Malle sõnul on suur teene külaelu edendamisel riigikogulasel Priit Sibulal. «Ta on kiriku korrastamise võtnud enda südameasjaks. Ma küll ei leia, et Ilmjärve küla ainus tunnus peaks olema vene kirik, aga see on olemas ja korras ning see ongi peamine,» sõnas Ene-Mall. Naisele avaldas muljet 5. septembril kirikus toimunud viimane suurem sündmus – ristimine. «Keegi ei mäleta, millal siin viimati ristiti. Minu vanaema-vana-isa tulid tagasi koju 1959. aastal, eelmine sündmus võiski olla seal laulatus kas 1960. või 1961. aastal. Aga ristimist, pakun, ei ole siin olnud vähemalt 50 või 60 aastat.» Ene-Mall vaatab tulevikku optimistlikult. «Mitmest perest lähevad lapsed õppima ülikoolidesse ja mujale. Kui inimesed on haritud ja kodukohaga seotud, ei jäta nad kodu maha. Küllap siis ikka mõtlevad midagi välja: loodame, et nad ei taha näha, kuidas see kõik hävib. Seltsimaja kohta ütles keegi väga hästi: «Meie meieks, aga teeme nii, et lastel oleks seal huvitav ja nad selle kohaga kokku kasvaksid.» Loodan, et see käib kogu Ilmjärve kohta.»
KAPPERMÄE SELTSIMAJA on nelja küla ühise tegevuse eestvedaja ning Ilmjärve külavanema Urmas Tuubeli sõnul hoone tühi ei seisa.
Kuigi Ilmjärve külas pole turismiga tegelejaid, jagub tegevust küllaga. Suurima tööandja rollis on umbes SAJAPEALINE LEHMAKARI. FOTOD: ARVO MEEKS
Urmas Tuubel ja tema abikaasa Ene-Mall Vernik-Tuubel kinnitavad, et pole mingit põhjust elu seismajäämist Ilmjärvel karta.
FOTO: ARVO MEEKS
IlmjärveKÜLA TÕRVA OTEPÄÄ VALGA ILMJÄRVEKÜLA Elanike arv: 45 Mehi: 23 Naisi: 22
Liisi Ploom
[email protected]
Ilmjärve küla asub Otepää valla ääremail Tartu-Valga maantee ääres. Kahelt poolt ümbritsevad seda Kassiratta ja Tõutsi küla, lisaks puudutab üks külg Sangaste, teine Urvaste valla piiri. Küla tinglikuks keskuseks võib pidada Ilmjärve kirikut, mis asub Otepäält 15 ja Sangastest 8 kilomeetri kaugusel. Külaelu edendab nelja naaberküla peale loodud Kappermäe selts. Ilmjärve külavanema Urmas Tuubeli sõnul korraldatakse koos kõik nelja küla – Ilmjärve, Tõutsi, Kassiratta ja Kaurutootsi – jõulupeod ja jaanituled, kus ikka vähemalt 100 inimest kokku saanud. «Tavaliselt on jaanituli mäe otsas, aga kui vihmane ilm juhtub olema, siis teeme peo seltsimajas või varju all. Üleval on neli magamistuba. Varjualusel on avar pööning ja kui suurem seltskond tahab magada, toome Pühajärve põhikoolist madratsid.» Seltsimaja tühjana ei seisa Külavanem rääkis ka traditsioonidest. «Esimesel koolipäeval oli meil lipuheiskamine. Meie neljast külast läks kokku esimesse klassi neli last ja kõik said oma puu kaasa, et see pärast koduaeda istutada.» Külavanem kinnitusel pole mingit muret, et külaelu kuidagi välja võiks surra. «See maja (seltsimaja – toim) ei seisa praktiliselt ükski nädal tühjana. Igal neljapäeval on siin jooga. Ene-Mall Vernik-Tuubel juhendab laste käsitööringi. Siin on veel igasuguseid üritusi.» Turistidele pole küll külas eriti mõeldud. «Neid me siin ei näe. Meil ikka selline oma asja ajamine, kuid vähemalt ei ole ükski majapidamine nii tühi, et seal midagi poleks. Igal pool elu käib ning nädalavahetusel enam-vähem alati,» sõnas Tuubel. Poodi külas pole. Kunagine külapood ongi praegune Kappermäe seltsimaja. Lähimad poed on Sangastes 7,5 ja Otepääl 15 km kaugusel. Tallinnast Ilmjärvele Palju selle kandi noori töötab Otepääl, näiteks vineeritehases, mis on üks piirkonna suuremaid tööandjaid. Külavanema sõnul on tema õue pealtki Otepääle 15 kilomeetrit ning seetõttu on väga loogiline, et inimesed liiguvad pigem sellel sunnal. Mehe abikaasa Ene-Mall Ver-nik-Tuubeli sõnul käib mitu peret lausa Tallinnast sinna ja nii mitmel nädalavahetusel jutti. «Kas just igal nädalavahetusel, aga kolmest kahel kindlasti. Võib väita, et peremeheta maju meil ei ole. Lagunema hakkavaid küll ja seda on valus vaadata.» Kahjuks pole Ilmjärve küla läheduses ühtki suuremat tööandjat. Urmas Tuubeli sõnul on küla suurim tööandja ligi sajapealine kari, mis tema andmetel Otepää valla ainuke. Ene-Malle sõnul on küla keskus Ilmjärve kirik. «See, mille järgi küla enamasti üles leiakse, on kindlasti kirik. Ilmjärve mõiste on iseenesest väga lai ja üldse mitte ühemõtteline, ka folkloristid on selle kallal üsna palju pead murdnud. Kirik on tõesti see, mille ümber küla koondub, ja tõepoolest on tähtis, et igal majal on siin peremees. Kui inimesi kutsuda, siis enamasti nad tulevad kokku, nii et kokkuhoidmist on meil üsna palju.» Kaasadest kumbki küla kestmise pärast väga ei muretse. «See küla on muidugi vananev, aga samal ajal on meil veel noori piisavalt,» kinnitas Ene-Mall. Kuidas maal hakkama saada? Abikaasad on harjunud, et nende maadel kõnnivad naabri lehmad. «Tean kolme loomapidajat veel – Dorchidel oli kunagi väga korralik kari ning mõnel veel –, kuid nüüdseks on nemad tegevuse lõpetanud, jäänud vaid üks suurem farm. Mina maal kasvanud lapsena vaatan heameelega, kuidas lehmad ringi kõnnivad – tunduvad justkui täitsa omad,» naeris Ene-Mall. «Kui vaid kommunikatsiooniteenused oleksid paremad,» õhkas ta samas. «Näiteks interneti-ja mobiilsideühendus võiks etem olla. Aastaid tagasi oli nendega muidugi suurem probleem, praegu on juba üsna hea, kuid väga kaua aega läks,» tõdes Ene-Mall. Urmase sõnul kurdavad alumised külad siiamaani, et neil mobiililevi ei ole, Ilmjärvel aga nüüd on. «Kui 20 aastat tagasi Tallinnast siia tulin, küsisid inimesed ikka, kuidas ometi hakkama saan – mis siis, kui kiirabi vaja. Tegelikult jõuab kiirabi siia seitsme minutiga. Näidake mulle kohta Tallinnas, kus saab sellise ajaga kiirabi,» väitis Ene-Mall. Urmas suudab meenutada vaid üht juhtumit neljateistkümne seal elatud aasta jooksul, kui hommikul ei pääsenud talvel välja: «Siis saime kuskil lõunaks.» «Vald seisab ikka hea selle eest, et teed oleksid puhtad,» lisas Ene-Mall. «Kui tööl sai käidud, nägin, et teati, kes kuhu liikuma pidi ja kus lahtiajamisega kiirem oli. Aga no kus meil praegu kiire on,» naeris naine. Ilmjärve lapsed käivad EneMalle sõnul kooli kas Pühajärvele või Otepääle. «Miks nad sinna lähevad, sõltub vanemate töökohast ja kooli mainest. Põhjusi on inimestel erinevaid.» Aktiivsed inimesed seisavad küla eest Ene-Malle sõnul on suur teene külaelu edendamisel riigikogulasel Priit Sibulal. «Ta on kiriku korrastamise võtnud enda südameasjaks. Ma küll ei leia, et Ilmjärve küla ainus tunnus peaks olema vene kirik, aga see on olemas ja korras ning see ongi peamine,» sõnas Ene-Mall. Naisele avaldas muljet 5. septembril kirikus toimunud viimane suurem sündmus – ristimine. «Keegi ei mäleta, millal siin viimati ristiti. Minu vanaema-vana-isa tulid tagasi koju 1959. aastal, eelmine sündmus võiski olla seal laulatus kas 1960. või 1961. aastal. Aga ristimist, pakun, ei ole siin olnud vähemalt 50 või 60 aastat.» Ene-Mall vaatab tulevikku optimistlikult. «Mitmest perest lähevad lapsed õppima ülikoolidesse ja mujale. Kui inimesed on haritud ja kodukohaga seotud, ei jäta nad kodu maha. Küllap siis ikka mõtlevad midagi välja: loodame, et nad ei taha näha, kuidas see kõik hävib. Seltsimaja kohta ütles keegi väga hästi: «Meie meieks, aga teeme nii, et lastel oleks seal huvitav ja nad selle kohaga kokku kasvaksid.» Loodan, et see käib kogu Ilmjärve kohta.»
KAPPERMÄE SELTSIMAJA on nelja küla ühise tegevuse eestvedaja ning Ilmjärve külavanema Urmas Tuubeli sõnul hoone tühi ei seisa.
Kuigi Ilmjärve külas pole turismiga tegelejaid, jagub tegevust küllaga. Suurima tööandja rollis on umbes SAJAPEALINE LEHMAKARI. FOTOD: ARVO MEEKS
Urmas Tuubel ja tema abikaasa Ene-Mall Vernik-Tuubel kinnitavad, et pole mingit põhjust elu seismajäämist Ilmjärvel karta.
FOTO: ARVO MEEKS
IlmjärveKÜLA TÕRVA OTEPÄÄ VALGA ILMJÄRVEKÜLA Elanike arv: 45 Mehi: 23 Naisi: 22
PÜHAKODA ON SAANUD UUE HINGAMISE
http://www.eoc.ee/uudised-teated/puhakoda-saanud-uue-hingamise/
Valgamaalane, 19. september. 2015
Ilmjärve kogudus asutati 1848. aastal, kui senine õigeusu kogudus jagunes kaheks – Ilmjärve ja Laatre omaks. See oli üks esimesi vene apostlik-õigeusu kogudusi.
Ilmjärve kroonimõisa territooriumile ehitati viie torniga väike puust kirik, milles peeti jumalateenistusi 1848. aastast 1873. aastani. 1884. aastal see lammutati ja altari kohale püstitati mälestusmärk. Praegune Ilmjärve kirik valmis 1873. aastal ning selle plaani valmistas ja ehitamist juhtis insener-arhitekt Baumann.
Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse aga 4. aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Sel aastal võeti õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele.
Riigikogu liige Priit Sibul, kes elab ise küll Risttee külas, on Ilmjärve kirikuga lähedalt seotud. Praeguseks on kirik tema kaasabil saanud justkui uue hingamise. «Pühakodade programmist saadi toetus ja see võimaldas siia üldse mingil uuel elul tekkida. Möödunud aastal tulime siia ja hakkasime vaikselt toimetama,» sõnas Sibul. «Eelmise aasta 3. augustil oli siin üle pika aja taas teenistus ning praeguseni on neid veel toimunud.»
Sibula sõnul on nende pere seotud Ilmjärve kirikuga vanaema kaudu. «Vanaema on siin kirikus ristitud ja vanaema isa oli alguses nagu mitu selle kandi inimest seotud esmalt Sangaste kirikuga, aga järsku tuldi siia õigeusu kirikusse üle.»
Täpset põhjust ta ei tea, miks nii juhtus. «Kas kirik muutus aktiivsemaks või tekkisid tülid, kuid üsna mitmed inimesed tulid Sangaste luteri usu kirikust üle õigeusu kirikusse. Vanaema ise on siit pärit ja tema vanemad omakorda otsustasid, et lapsed ristitakse siin.»
Kirikus on tehtud äärmiselt palju tööd: vahetatud katus, uuendatud osa akendest ja ustest. Paraku jagub töid veel küllaga. «Otepää vald on omalt poolt meid toetanud ja nii saime välisukse korda. Samas oli muinsuskaitse vahepeal murelik, kuna võtsime ära maas olnud laudpõranda. Välja tuli kivipõrand. Ilmselt otsustati mingil ajal siia laudpõrand peale paigutada,» sõnas Sibul. Nüüd on kirikus vaid kivipõrand.
Sibula sõnul nad toimetavad kiriku juures vaikselt ikka edasi. «Mul on endal ääretult hea meel, et meil siin möödunud aastal mitmed talgud olid – nii sai siin korda tehtud üsna palju.»
Sõja käigus sai kiriku katus rängalt kahjustada. «See jooksis läbi ja alles 2006. aastal sai kirikusse uus elu sisse. Käisime vallas rääkimas, et vaja oleks kõik aknad ja ka külgmised uksed korda teha, kuid kas selleks raha leitakse, näitab aeg,» rääkis Sibul.
Tema veendumuse kohaselt saaks kirik hoopis teise ilme, kui aknad korda saaksid. Samas tõdes ta, et tuul läbi enam ei käi ning preestril külm ei hakka. «Teenistusi saame pidada ning see ongi peamine.»
Autor: Liis Ploom
Valgamaalane, 19. september. 2015
Valgamaalane, 19. september. 2015
Ilmjärve kogudus asutati 1848. aastal, kui senine õigeusu kogudus jagunes kaheks – Ilmjärve ja Laatre omaks. See oli üks esimesi vene apostlik-õigeusu kogudusi.
Ilmjärve kroonimõisa territooriumile ehitati viie torniga väike puust kirik, milles peeti jumalateenistusi 1848. aastast 1873. aastani. 1884. aastal see lammutati ja altari kohale püstitati mälestusmärk. Praegune Ilmjärve kirik valmis 1873. aastal ning selle plaani valmistas ja ehitamist juhtis insener-arhitekt Baumann.
Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse aga 4. aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Sel aastal võeti õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele.
Riigikogu liige Priit Sibul, kes elab ise küll Risttee külas, on Ilmjärve kirikuga lähedalt seotud. Praeguseks on kirik tema kaasabil saanud justkui uue hingamise. «Pühakodade programmist saadi toetus ja see võimaldas siia üldse mingil uuel elul tekkida. Möödunud aastal tulime siia ja hakkasime vaikselt toimetama,» sõnas Sibul. «Eelmise aasta 3. augustil oli siin üle pika aja taas teenistus ning praeguseni on neid veel toimunud.»
Sibula sõnul on nende pere seotud Ilmjärve kirikuga vanaema kaudu. «Vanaema on siin kirikus ristitud ja vanaema isa oli alguses nagu mitu selle kandi inimest seotud esmalt Sangaste kirikuga, aga järsku tuldi siia õigeusu kirikusse üle.»
Täpset põhjust ta ei tea, miks nii juhtus. «Kas kirik muutus aktiivsemaks või tekkisid tülid, kuid üsna mitmed inimesed tulid Sangaste luteri usu kirikust üle õigeusu kirikusse. Vanaema ise on siit pärit ja tema vanemad omakorda otsustasid, et lapsed ristitakse siin.»
Kirikus on tehtud äärmiselt palju tööd: vahetatud katus, uuendatud osa akendest ja ustest. Paraku jagub töid veel küllaga. «Otepää vald on omalt poolt meid toetanud ja nii saime välisukse korda. Samas oli muinsuskaitse vahepeal murelik, kuna võtsime ära maas olnud laudpõranda. Välja tuli kivipõrand. Ilmselt otsustati mingil ajal siia laudpõrand peale paigutada,» sõnas Sibul. Nüüd on kirikus vaid kivipõrand.
Sibula sõnul nad toimetavad kiriku juures vaikselt ikka edasi. «Mul on endal ääretult hea meel, et meil siin möödunud aastal mitmed talgud olid – nii sai siin korda tehtud üsna palju.»
Sõja käigus sai kiriku katus rängalt kahjustada. «See jooksis läbi ja alles 2006. aastal sai kirikusse uus elu sisse. Käisime vallas rääkimas, et vaja oleks kõik aknad ja ka külgmised uksed korda teha, kuid kas selleks raha leitakse, näitab aeg,» rääkis Sibul.
Tema veendumuse kohaselt saaks kirik hoopis teise ilme, kui aknad korda saaksid. Samas tõdes ta, et tuul läbi enam ei käi ning preestril külm ei hakka. «Teenistusi saame pidada ning see ongi peamine.»
Autor: Liis Ploom
Valgamaalane, 19. september. 2015
Tubaseid tegevusi Kappermäel
"Otepää Teataja" 24. aprill 2015. a.
http://www.otepaa.ee/ot/401%20OT%20nr%207.pdf
Lokumärdil asuvas MTÜ Kappermäe Seltsi majas on sügistalvine tegevus 2014/2015 jõudnud kevadesse. Ees ootavad koristustalgud „Teeme ära!“. On põhjust koguneda ja siis saab meenutada ka tehtut. Seltsimaja seinu on ikka kaunistanud näitused maalilaagriliste töödest. Nii oli see ka aastal 2014. Aastalõpunäitusel sai vaadata maalilaagri juhendaja Margis Meinarti maale. Autor juhatas oma näituse sisse nii: „Lõpuks olen omadega mäel. Kappermäel. Viimati olin siin suvel. Pajude mõjuväljas. Õunapuu-elukate seltsis. Ja sõnas lõpetuseks: „Mida ma öelda tahan, on see, et kunst, sealhulgas maalikunst, võiks ja peaks tekitama emotsioone“. Suurepärane, et emotsioonidest osasaamist on pakutud nii maalijaile kui ka vaatajaile. Sügisel 2014 alustatud teeõhtutel oli 2. septembril esmakülaliseks kohaliku elu edendaja, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktor Arnold Pastak. Aastatega on Olustverest kujunenud võimas õppe- ja külastuskeskus. Klaasikoda, sepikoda, leivakoda, vaibakoda – loetelu võiks jätkata! Vanad mõisahooned on väärika kasutuse leidnud. Kõigest sellest oskas Arnold Pastak värvikalt pajatada. Siia sobib lisada, et Heidi Sibul ongi Olustvere koolis oma oskusi lihvimas. Hea tugi juhendajaametile seltsimaja keraamikaringis! Töid on mitmed riiulitäied, ees ootab põnev kogemus: põletamine. Potikeder on juba usinalttöötanud, nüüd tuleb põletusahju kord! 31. oktoobril oli külas Valdo Valper Eesti Kirjandusmuuseumist. Ehk tuleb Vikerraadio kuulajaile tuttav ette lause: „Uudisid lugi Valpri Valdo“. Jaa-jaa, neid võrukeelseid. Vestlusteemaks „Kohapärimus ja ideoloogiad. Välitööd Otepää kihelkonnas 2014. aastal“. Külaline näitas pilte ja rääkis kohtumistest Vidrike, Ilmjärve ja Kääriku kandis. Väga põnev oli 22. novembri teeõhtu. Külas oli doktor Alo Kullerkann, kes ametilt ortopeed ja Eesti päästemeeskonna liige. Meile päris „oma miis“ – tema suvekodu on Ilmjärve külas. Külaline rääkis meeskonna moodustamisest ja väljaõppest. Näidatud videod tegid päris kõhedaks – aga tuleb ju olla valmis päriselt kohutavates haavades inimeste aitamiseks. Detsembris 2004 Tais ja Indoneesias tsunamis kannatanute ja oktoobris 2005 Pakistani maavärina ohvrite abistamist sai video vahendusel näha. Väga suur aukartus inimeste ees, kes on valmis ja võimelised sellistes tingimustes töötama! 14. detsembri meisterdamispäev hakkas juba jõululainele viima. Külas oli Virve Tuubel Eesti Rahva Muuseumist ja teemaks „Klaashelmed ehtekunstis“. Helmed ja eriti klaashelmed olid väega ehted, nad kaitsesid naist kurja eest. Kõik said endale maagilise kee meisterdada. Minul oli au kohtuda Virve Tuubeliga ERMis vastlapäeval ja ta meenutas eriti soojalt, kui usinalt olid lapsed töötoas osalenud. Aastalõpu pidu peeti 21. detsembril. Naised nii kaunid oma helmeskeedega! Seekordsed külalised olid isa Andreas abikaasaga. Nende suur soov on ellu Tubaseid tegevusi Kappermäel Meie kooli selle õppeaasta moto „Hoiame kokku“ on kahetähenduslik: üksteise toetamine kogukonnana ja säästlik mõtteviis. Tegevused planeerisime või on toimunud nendest põhimõtetest lähtuvalt. Aastaid oleme kooliaastat alustanud väljasõiduga. Tänavu ei sõitnud, vaid tegime matka ümber Pühajärve. Selleks, et huvitavam oleks, tuli täita ülesandeid: pildistada, vee temperatuuri mõõta, hularõngast kalu püüda, looduspargis infot leida. Enamik nautis kaunist ilma ja kaaslasi, aga oli ka neid, kes enda ja õpetajaga võideldes lõpuni vantsisid. Õnneks oli kõigil lõpus hea meel: hakkama saime! Eriti meeldis matkata 2.-3. klassile ja seetõttu võtsid nemad veebruaris ette räätsadega matka Valgesoo rappa. Aiasaaduste näituski täitis tänavu mitut ülesannet: silmailu, võistlusmomenti ja võõrkeelte õppimist. I veerandi viimasel päeval pani Kati Orru Tartu ÜliHoiame kokku Pühajärve Põhikoolis äratada Ilmjärve kirik. Saime teadmisi õigeusukiriku kommetest ja kutse jõululiturgiale 26. detsembril. Peomeeleolu oli loomas ansambel K2 (Aivar Ostrak, Anti Mehine) ja tantsu lõi nii noor kui ka vana. Keraamikaring pole ainus, kus meie kandi nobenäpud tegevust võivad leida. Et sügisel midagi seltsimajas toimuks, kutsus Ene-Mall Vernik-Tuubel ellu käsitööringi. Kaasa lõid lapsed loos emadega ja vanaemadega. On valmistatuid nukuriideid, beebipapusid, jõulukinke ja -kaunistusi, kingikotte. Oskus teha midagi täiest „oma“ on midagi väärt! Koidu Lauri juhendamisel jätkasime eelmisel talvel alustatud viltimiskoolitusega. Tema vilditud vaipade näituse tekitatud ohhoo-elamus ei ole veel ununenud! Tänavu õpiti villamaalide tegemist ja katsetati märgviltimisega. 27. märtsi teeõhtu külaline Mari-Ann Remmel tuli taas Eesti Kirjandusmuuseumist. Esmatutvus Lokumärdiga ja Kappermäega oli tal juba viimaste suvede maalilaagrites. See kant kõnetas teda, ja ta andis nõusoleku kirjutada tekst planeeritavale raamatule „Imeline Ilmjärve“. Teeõhtul tutvustas ta Ilmjärvega seotud kohapärimusi – nii arhiivides leiduvaid (kahjuks on neid seal napilt) kui ka enda ja kolleegide töö tulemusena kogutut. Lõpetuseks: tulge Lokumärdile, lööge kaasa ettevõtmistes, uurige kodukandi ajalugu, siis ei pea tulevikus nentima, et polegi eriti jälgi olnust ja tehtust.
Tiiu Saar
http://www.otepaa.ee/ot/401%20OT%20nr%207.pdf
Lokumärdil asuvas MTÜ Kappermäe Seltsi majas on sügistalvine tegevus 2014/2015 jõudnud kevadesse. Ees ootavad koristustalgud „Teeme ära!“. On põhjust koguneda ja siis saab meenutada ka tehtut. Seltsimaja seinu on ikka kaunistanud näitused maalilaagriliste töödest. Nii oli see ka aastal 2014. Aastalõpunäitusel sai vaadata maalilaagri juhendaja Margis Meinarti maale. Autor juhatas oma näituse sisse nii: „Lõpuks olen omadega mäel. Kappermäel. Viimati olin siin suvel. Pajude mõjuväljas. Õunapuu-elukate seltsis. Ja sõnas lõpetuseks: „Mida ma öelda tahan, on see, et kunst, sealhulgas maalikunst, võiks ja peaks tekitama emotsioone“. Suurepärane, et emotsioonidest osasaamist on pakutud nii maalijaile kui ka vaatajaile. Sügisel 2014 alustatud teeõhtutel oli 2. septembril esmakülaliseks kohaliku elu edendaja, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktor Arnold Pastak. Aastatega on Olustverest kujunenud võimas õppe- ja külastuskeskus. Klaasikoda, sepikoda, leivakoda, vaibakoda – loetelu võiks jätkata! Vanad mõisahooned on väärika kasutuse leidnud. Kõigest sellest oskas Arnold Pastak värvikalt pajatada. Siia sobib lisada, et Heidi Sibul ongi Olustvere koolis oma oskusi lihvimas. Hea tugi juhendajaametile seltsimaja keraamikaringis! Töid on mitmed riiulitäied, ees ootab põnev kogemus: põletamine. Potikeder on juba usinalttöötanud, nüüd tuleb põletusahju kord! 31. oktoobril oli külas Valdo Valper Eesti Kirjandusmuuseumist. Ehk tuleb Vikerraadio kuulajaile tuttav ette lause: „Uudisid lugi Valpri Valdo“. Jaa-jaa, neid võrukeelseid. Vestlusteemaks „Kohapärimus ja ideoloogiad. Välitööd Otepää kihelkonnas 2014. aastal“. Külaline näitas pilte ja rääkis kohtumistest Vidrike, Ilmjärve ja Kääriku kandis. Väga põnev oli 22. novembri teeõhtu. Külas oli doktor Alo Kullerkann, kes ametilt ortopeed ja Eesti päästemeeskonna liige. Meile päris „oma miis“ – tema suvekodu on Ilmjärve külas. Külaline rääkis meeskonna moodustamisest ja väljaõppest. Näidatud videod tegid päris kõhedaks – aga tuleb ju olla valmis päriselt kohutavates haavades inimeste aitamiseks. Detsembris 2004 Tais ja Indoneesias tsunamis kannatanute ja oktoobris 2005 Pakistani maavärina ohvrite abistamist sai video vahendusel näha. Väga suur aukartus inimeste ees, kes on valmis ja võimelised sellistes tingimustes töötama! 14. detsembri meisterdamispäev hakkas juba jõululainele viima. Külas oli Virve Tuubel Eesti Rahva Muuseumist ja teemaks „Klaashelmed ehtekunstis“. Helmed ja eriti klaashelmed olid väega ehted, nad kaitsesid naist kurja eest. Kõik said endale maagilise kee meisterdada. Minul oli au kohtuda Virve Tuubeliga ERMis vastlapäeval ja ta meenutas eriti soojalt, kui usinalt olid lapsed töötoas osalenud. Aastalõpu pidu peeti 21. detsembril. Naised nii kaunid oma helmeskeedega! Seekordsed külalised olid isa Andreas abikaasaga. Nende suur soov on ellu Tubaseid tegevusi Kappermäel Meie kooli selle õppeaasta moto „Hoiame kokku“ on kahetähenduslik: üksteise toetamine kogukonnana ja säästlik mõtteviis. Tegevused planeerisime või on toimunud nendest põhimõtetest lähtuvalt. Aastaid oleme kooliaastat alustanud väljasõiduga. Tänavu ei sõitnud, vaid tegime matka ümber Pühajärve. Selleks, et huvitavam oleks, tuli täita ülesandeid: pildistada, vee temperatuuri mõõta, hularõngast kalu püüda, looduspargis infot leida. Enamik nautis kaunist ilma ja kaaslasi, aga oli ka neid, kes enda ja õpetajaga võideldes lõpuni vantsisid. Õnneks oli kõigil lõpus hea meel: hakkama saime! Eriti meeldis matkata 2.-3. klassile ja seetõttu võtsid nemad veebruaris ette räätsadega matka Valgesoo rappa. Aiasaaduste näituski täitis tänavu mitut ülesannet: silmailu, võistlusmomenti ja võõrkeelte õppimist. I veerandi viimasel päeval pani Kati Orru Tartu ÜliHoiame kokku Pühajärve Põhikoolis äratada Ilmjärve kirik. Saime teadmisi õigeusukiriku kommetest ja kutse jõululiturgiale 26. detsembril. Peomeeleolu oli loomas ansambel K2 (Aivar Ostrak, Anti Mehine) ja tantsu lõi nii noor kui ka vana. Keraamikaring pole ainus, kus meie kandi nobenäpud tegevust võivad leida. Et sügisel midagi seltsimajas toimuks, kutsus Ene-Mall Vernik-Tuubel ellu käsitööringi. Kaasa lõid lapsed loos emadega ja vanaemadega. On valmistatuid nukuriideid, beebipapusid, jõulukinke ja -kaunistusi, kingikotte. Oskus teha midagi täiest „oma“ on midagi väärt! Koidu Lauri juhendamisel jätkasime eelmisel talvel alustatud viltimiskoolitusega. Tema vilditud vaipade näituse tekitatud ohhoo-elamus ei ole veel ununenud! Tänavu õpiti villamaalide tegemist ja katsetati märgviltimisega. 27. märtsi teeõhtu külaline Mari-Ann Remmel tuli taas Eesti Kirjandusmuuseumist. Esmatutvus Lokumärdiga ja Kappermäega oli tal juba viimaste suvede maalilaagrites. See kant kõnetas teda, ja ta andis nõusoleku kirjutada tekst planeeritavale raamatule „Imeline Ilmjärve“. Teeõhtul tutvustas ta Ilmjärvega seotud kohapärimusi – nii arhiivides leiduvaid (kahjuks on neid seal napilt) kui ka enda ja kolleegide töö tulemusena kogutut. Lõpetuseks: tulge Lokumärdile, lööge kaasa ettevõtmistes, uurige kodukandi ajalugu, siis ei pea tulevikus nentima, et polegi eriti jälgi olnust ja tehtust.
Tiiu Saar
Juhtkiri: Külad elavad siiski

Valgamaalane
31.07.2014
Hiljuti alustas Valgamaalane lugude sarjaga, mille eesmärk on tutvustada maakonna külasid. Esimesed lood on tekitanud veendumuse, et kuigi palju on räägitud elu väljasuremisest maal, jagub õnneks Valgamaal külasid, mis mingeid hääbumismärke ei ilmuta.
Positiivne näide on tänases lehes portreteeritav Tõutsi küla Otepää vallas, kus kihab aktiivne seltsielu. Küla elujõudu näitab kas või seegi, et kui 1. jaanuaril 2006 elas Vikipeedia andmetel Tõutsis 49 inimest, siis praegu on neid 68. Suur hulk nendest on mudilased. Suurimas peres on üheksa last, alla kahe lapsega peresid Tõutsis polegi.
Üks toimiva küla eeldusi on tugev kogukond. Nagu Tõutsi külavanem Peeter Kangur meenutas, tegid naabrid pärast seda, kui Kangurid külla maja olid ostnud, neile kohe esimese tutvustuse. Anti ülevaade, kellelt saab külas traktorit laenata, kellelt mune või piima osta. Selline küünarnukitunne ongi Eesti maakohtades aastasadu taluelu elavana hoida aidanud.
Öeldakse, et koos tehtud töö on kergem ja koos peetud pidu helgem. Ka Eesti kirjandusest, kas või A. H. Tammsaare või Mats Traadi loomingust, võib leida näiteid selle kohta, kui oluline roll on külaelus ühistel ettevõtmistel. Talgute ja pidude käigus tugevnesid inimestevahelised sidemed ja mõnigi noor leidis just tänu nendele kaaslase kogu eluks.
Tänapäeval on maailm mõneski mõttes üha väiksemaks muutumas. Elu armastust aitab otsida ja tihti ka leida muu hulgas internet. Iseeenesest pole selles midagi halba, sest sageli hoiab tihe elektrooniline kontakt suhte värskena. Kui aga kogu suhtlus arvutisse kolib, nüristub nii inimeste tundemaailm kui hääbub külaelu.
Tegelikult on kõik valikute küsimus. Mõni valib virtuaal-, teine päriselu. Nagu tõdevad Tõutsi küla aktivistid, pole külainimestel tihti aega ei ajakirjade lugemiseks ega televiisori vaatamiseks. Hädapärast jõutakse üksnes päevauudiseid vaadata. Sest selline on nende inimeste valik.
Tegu on valikuga, mis hoiabki alles nii külaelu kui elu Eestis laiemaltki. Ütleb ju laulgi, et kuni küla veel elab, elab ka Eestimaa.
Dagny Viks, suvereporter
dagny.viks(at)ajaleht.ee
31.07.2014
Hiljuti alustas Valgamaalane lugude sarjaga, mille eesmärk on tutvustada maakonna külasid. Esimesed lood on tekitanud veendumuse, et kuigi palju on räägitud elu väljasuremisest maal, jagub õnneks Valgamaal külasid, mis mingeid hääbumismärke ei ilmuta.
Positiivne näide on tänases lehes portreteeritav Tõutsi küla Otepää vallas, kus kihab aktiivne seltsielu. Küla elujõudu näitab kas või seegi, et kui 1. jaanuaril 2006 elas Vikipeedia andmetel Tõutsis 49 inimest, siis praegu on neid 68. Suur hulk nendest on mudilased. Suurimas peres on üheksa last, alla kahe lapsega peresid Tõutsis polegi.
Üks toimiva küla eeldusi on tugev kogukond. Nagu Tõutsi külavanem Peeter Kangur meenutas, tegid naabrid pärast seda, kui Kangurid külla maja olid ostnud, neile kohe esimese tutvustuse. Anti ülevaade, kellelt saab külas traktorit laenata, kellelt mune või piima osta. Selline küünarnukitunne ongi Eesti maakohtades aastasadu taluelu elavana hoida aidanud.
Öeldakse, et koos tehtud töö on kergem ja koos peetud pidu helgem. Ka Eesti kirjandusest, kas või A. H. Tammsaare või Mats Traadi loomingust, võib leida näiteid selle kohta, kui oluline roll on külaelus ühistel ettevõtmistel. Talgute ja pidude käigus tugevnesid inimestevahelised sidemed ja mõnigi noor leidis just tänu nendele kaaslase kogu eluks.
Tänapäeval on maailm mõneski mõttes üha väiksemaks muutumas. Elu armastust aitab otsida ja tihti ka leida muu hulgas internet. Iseeenesest pole selles midagi halba, sest sageli hoiab tihe elektrooniline kontakt suhte värskena. Kui aga kogu suhtlus arvutisse kolib, nüristub nii inimeste tundemaailm kui hääbub külaelu.
Tegelikult on kõik valikute küsimus. Mõni valib virtuaal-, teine päriselu. Nagu tõdevad Tõutsi küla aktivistid, pole külainimestel tihti aega ei ajakirjade lugemiseks ega televiisori vaatamiseks. Hädapärast jõutakse üksnes päevauudiseid vaadata. Sest selline on nende inimeste valik.
Tegu on valikuga, mis hoiabki alles nii külaelu kui elu Eestis laiemaltki. Ütleb ju laulgi, et kuni küla veel elab, elab ka Eestimaa.
Dagny Viks, suvereporter
dagny.viks(at)ajaleht.ee
KÜLALUGU: Talupere geenides voolab luuletaja veri

"Valgamaalane"
31.07.2014
1972. aastal Tõutsile kolinud Aili Naruski rassis aastaid koos abikaasaga talus, jõudes talutöö kõrvalt isegi luulekogumiku üllitada. Naruski sõnab, et tema kirjutab eelkõige selleks, et mure või rõõm südamelt ära saada. «Mul käib see lihtsalt ja labaselt,» rehmab Naruski, kes hakkas värsse vorpima juba 8. klassis.
Koolis olid Naruskil kõik vihikute tühjad lehed luulesalmide märkimiseks kasutusel. Sinna sai tehtud ka mahakirjutusi lemmikautor August Sanga loomingust. Nüüd asendab vihikulehti suur sinine kaustik, kust Naruski oma loomingut deklameerib. Luulepisik on Naruski suguliini pidi edasi kandunud – nüüd kirjutab ka tema lapselaps, kelle võistlusel ära märgitud luuletuse Eesti lipust vanaema uhkusega ette loeb.
Naruski abikaasa, Tõutsi endine külavanem Mati suri kaks aastat tagasi. Koos moodustasid Mati ja Aili paarisrakendi, mis saabus Põlvamaalt Otepää küngaste vahele nagu Krõõt ja Andres Vargamäele. Tõutsist saigi paari Vargamäe. Äi ja ämm kinkisid esimese lüpsilehma, kes sai nimeks Uhke. Peagi oli piimakarjas 32 looma ning neile valmis uhke monumendina laut. «Seepärast jäi isegi majale esialgu katus panemata,» sõnab Aili.
Tööhoog rauges pisut alles 1999. aastal, kui Aili sai infarkti. Nüüd ütleb Aili, et inimese eluiga on liiga lühike: «Siis kui võiks hakata elama, peab juba ära minema.»
Kirjutamisest pole Aili tänase päevani loobunud ning veeretab peas mõtet anda välja lasteraamat «Lambalood». Samas küsib ta ise: kes seda loeks? Üks fänn Ailil vähemalt on – Otepää hooldekodus elab 95aastane vanadaam, kes saadab päevi õhtusse tema esimese luuleraamatu seltsis.
Luuletus valmis Ailil isegi Valgamaalase külaskäigust:
Valgamaalane käis
tabamas tukset
Laane talus ehk näis
peab kuulama nuukset
Ometi me kodudest
kasvaski küla
Tuksubki lugudes
Tõutsi küla süda
Henri Kõiv, reporter
henri.koiv(at)ajaleht.ee
31.07.2014
1972. aastal Tõutsile kolinud Aili Naruski rassis aastaid koos abikaasaga talus, jõudes talutöö kõrvalt isegi luulekogumiku üllitada. Naruski sõnab, et tema kirjutab eelkõige selleks, et mure või rõõm südamelt ära saada. «Mul käib see lihtsalt ja labaselt,» rehmab Naruski, kes hakkas värsse vorpima juba 8. klassis.
Koolis olid Naruskil kõik vihikute tühjad lehed luulesalmide märkimiseks kasutusel. Sinna sai tehtud ka mahakirjutusi lemmikautor August Sanga loomingust. Nüüd asendab vihikulehti suur sinine kaustik, kust Naruski oma loomingut deklameerib. Luulepisik on Naruski suguliini pidi edasi kandunud – nüüd kirjutab ka tema lapselaps, kelle võistlusel ära märgitud luuletuse Eesti lipust vanaema uhkusega ette loeb.
Naruski abikaasa, Tõutsi endine külavanem Mati suri kaks aastat tagasi. Koos moodustasid Mati ja Aili paarisrakendi, mis saabus Põlvamaalt Otepää küngaste vahele nagu Krõõt ja Andres Vargamäele. Tõutsist saigi paari Vargamäe. Äi ja ämm kinkisid esimese lüpsilehma, kes sai nimeks Uhke. Peagi oli piimakarjas 32 looma ning neile valmis uhke monumendina laut. «Seepärast jäi isegi majale esialgu katus panemata,» sõnab Aili.
Tööhoog rauges pisut alles 1999. aastal, kui Aili sai infarkti. Nüüd ütleb Aili, et inimese eluiga on liiga lühike: «Siis kui võiks hakata elama, peab juba ära minema.»
Kirjutamisest pole Aili tänase päevani loobunud ning veeretab peas mõtet anda välja lasteraamat «Lambalood». Samas küsib ta ise: kes seda loeks? Üks fänn Ailil vähemalt on – Otepää hooldekodus elab 95aastane vanadaam, kes saadab päevi õhtusse tema esimese luuleraamatu seltsis.
Luuletus valmis Ailil isegi Valgamaalase külaskäigust:
Valgamaalane käis
tabamas tukset
Laane talus ehk näis
peab kuulama nuukset
Ometi me kodudest
kasvaski küla
Tuksubki lugudes
Tõutsi küla süda
Henri Kõiv, reporter
henri.koiv(at)ajaleht.ee
KÜLALUGU: Nooruslikkusest pakatav Tõutsi küla kui eduka külaliikumise musternäide
"Valgamaalane"
31.07.2014
31.07.2014
Tõutsi küla Otepää vallas on mitmes mõttes eriline. Siin on hulganisti lapsi ja üsna vähe pensionäre. Arenevas külakeskuses kihab aktiivne seltsielu. Elu väljasuremisest maal pole siin jälgegi.
Autoga Valgamaal liigeldes annab Otepää valla lõunaosas paiknevast Tõutsi külast märku üksnes silt Otepää–Valga maanteel. Siltide ja metsade taha varjub aga 68 elanikuga küla, mis moodustab osakese kunagisest Ilmjärve mõisa territooriumist.
Veel esimese Eesti Vabariigi ajal oli kõrvalasuvas Ilmjärve õigeusu koguduses näiteks 2500 liiget, mis annab aimu toonasest elanike arvust. Külavanem Peeter Kanguri unistus on küla kunagine hiilgus vähemalt osaliselt taastada.
«Varasemaid numbreid kindlasti enam kätte ei saa, aga eesmärk võiks olla, et kõik ümberkaudsed heinamaad oleksid niidetud,» sõnab Kangur, kes kolis Tõutsile elama 2000. aastal. «Esimest korda käisime siin külas aasta varem ja juba siis sai sellele talukompleksile silm peale pandud,» kinnitab Peeter.
Abikaasa Pillega Pühajärve koolis töötav Peeter otsis küll ka vahepealsel ajal aktiivselt uut elamist, aga pigem leiti iga maja juures vigu. «Eks endal oli kogu aeg mõte, et ostaks ikkagi selle koha siin ära,» põhjendab Kangur.
Uusasukad võeti Tõutsis hästi vastu. «Kui maja sai ostetud, tegid naabrid kohe esimese tutvustuse. Kellelt saab külas traktorit laenata, kellelt mune või piima osta,» meenutab kuuendat aastat külavanema kohuseid täitev Peeter kohalike külalislahkust.
Külavanemaks määrati Peeter 2008. aastal «Teeme ära» talgute aegu. «Kui naised pandi teeääri koristama, võtsid külamehed ringi ja ütlesid, et üks töö on vaja ära teha,» jutustab Peeter, kes aimas kohe halba. «Püüdsin öelda, et ootame ikka naised ka ära, aga endine külavanem Mati Naruski ütles, et mis tehtud, see tehtud. Mehed tõstsid kätt ja ütlesid, et Peeter on nüüd külavanem,» lisab ta.
Kõrge iive
Kangurite pere vastab Tõutsi küla tüüpilisele peremudelile suurepäraselt. Pillel ja Peetril on kokku viis last, mis mõnes teises Eestimaa asulas oleks igati tubli tulemus. Tõutsi küla suurimas peres on aga üheksa last, alla kahe lapsega peresid Tõutsis polegi.
«2010. aastal kasvas Tõutsi elanike arv 10 lapse võrra, kui siia kolis kaks neljalapselist peret ning meie perre sündisid kaksikud,» kirjeldab Pille viimaseid demograafilisi arenguid külas.
Kaksikud Lenna Mari ja Minna Mari saadavad meid terve pika päeva, tundes nimepidi kõiki külakoeri ja saades hästi läbi lastega eri taludest. See on üsna harukordne, sest suurt mänguväljakut külas pole. «Lapsed võtavad koos ülejäänud külarahvaga osa meie ühistegevustest,» selgitab Pille, kuidas Valgamaa ühes lasterikkaimas külas võsukesed juba üsna noorena külaellu kaasatakse.
Lisaks lasterikkusele muudab Tõutsi eriliseks ääretult aktiivne külakogukond. «Teeme ära» koristustalgud on vähemalt Tõutsis oma eesmärgi igati täitnud. 2008. aastal alustasid külaelanikud Lokumärdil seltsimaja korrastamist ja nüüd, kuus aastat hiljem, on heleroheline seltsimaja koos väliklassiga valmis.
Sellel aastal korrastasid Tõutsi elanikud juba külakeskuse ümbrust ning tulevikus on plaanis võtta ette seltsimaja vastas paikneva tiigi ümbruse haljastamine ning salamisi räägitakse ka suitsusaunast.
Eelmisel aastal tuli seltsiliikmetele suure üllatusena teade, et Lokumärdil asub väärtuslik õunapuuaed. Sellele juhtis tähelepanu Vilniuse ülikooli matemaatikaprofessor, kelle kõrvalharrastus oli puuviljandus.
Maaülikooli ekspertiisist selgus, et Lokumärdi õunapuud on ühena vähestest üle elanud 1940. aasta külma talve. Selts soovib koduloolise väärtusega aia korda teha ning muuta turismiobjektiks. «Need on nii vanad õunapuud, et juba geneetilise baasi säilitamine on omaette väärtus,» leiab Peeter.
Seltsimaja – küla süda
Peeter meenutab, et vanasti oli seltsimajas kolhoosipood, mistõttu olid inimesed harjunud seal käima. Kauplus suleti aga 1990. aastate alguses ning sellest ajast saati jäi maja tuulte tallermaaks. Kinnisvarabuumi ajal kuulis Peeter volikogus, et endine pood on peremeheta ning tagasi koju sõites hakkas peas idanema mõte muuta see külaelanikele kasulikuks kooskäimispaigaks.
«Miks peaks selle kinnisvaraarendaja kätte andma?» küsib Peeter. Mõeldud, tehtud! Nii asutatigi 2008. aastal nelja Tõutsi küla mehe eestvedamisel MTÜ Kappermäe Selts.
Praegugi kihab seltsimajas elu. Valgamaalase külaskäigu ajal olid Lokumärdile kogunenud nii-öelda juulimaalijad. «Enamik neist inimestest siin maalivad ainult kord aastas, juulikuus ja kuus päeva. Seepärast ma nimetangi neid juulimaalijateks,» selgitab iga-aastase maalilaagri eestvedaja Ene-Mall Vernik-Tuubel.
Enne seltsimaja valmimist toimus laager tema koduhoovis, kuid tänavu juba teist aastat Lokumärdil. Pintsilitõmbajate põhituumiku moodustavad kirjandusmuuseumi töötajad, aga reegliks on saanud, et laagriliste seas on alati ka kohalikke.
Külakeskuse seinad on kaunistatud varasematel aastatel valminud maalidega. Vernik-Tuubeli eesmärk on välja anda kogumik paikkondlikest maalidest, mille esialgne tööpealkiri on «Imeline Ilmjärve».
Lisaks maalilaagrile toimub seltsimajas palju muudki huvitavat: sügisest kevadeni vältas joogaring, toimunud on sefiiri ja verivorsti valmistamise õpitubasid ning korraldatud ka käsitööringe. Viltimiskoolituse ja pihunukkude valmistamise «saadusi» võib seltsimajas oma silmaga uudistada.
«Tavaline häda on ju selles, et tehakse midagi korda, kuid seejärel jäävad ruumid tühjana seisma. Lokumärdi seltsimaja on aga äärmiselt aktiivses kasutuses,» on Vernik-Tuubel olukorraga rahul. Peeter Kangur nendib, et päris iga päev siin veel üritusi ei toimu.
Samm-sammult selles suunas siiski liigutakse. Nii näitab Peeter ühes toanurgas seisvat keraamikaahju, mille kasutamise ta soovib selgeks õppida. «Seejärel oleks jälle üks tegevus seltsimajas juures.»
Joomise asemel talgud
Lokumärdi on ka külaelanike kogunemiskoht suuremate tähtpäevade puhul. Pille loetleb ühisüritustena traditsioonilist saapaviskevõistlust jaanipäeval, tuulelohede lennutamist isadepäeval, viktoriine ja võistlusmänge 1. septembri puhul.
Kõige põnevam mõõduvõtt toimub Tõutsis kahtlemata jüripäeval, kui võisteldakse lüpsipingi turritamises. «Ega me ise täpselt ei teagi, mida see turritamine tähendab. Meie tähistame sellega siin lüpsipingi viskamist,» naerab Pille.
Kõigil võistlustel ning ühsüritustel osalevad nii noored kui vanad. Kui esimesed löövad kaasa entusiasmi ja kirega, siis pensionäre on olnud tunduvalt raskem kodust välja meelitada. Kes aga tulevad, ei kahetse. «Minu abikaasa on toonud paar pensionäri toast välja, kes lihtsalt kopitavad seal. Nad tulevad kohale, panevad ennast puhtalt riidesse ja lahkuvad õhtul, liigutuspisar silmis,» toob Vernik-Tuubel positiivse näite.
Seltsiliikumine võiks Vernik-Tuubeli meelest osaliselt täita sotsiaaltöö rolli, tuues küla rüppe tagasi inimesi, kes on muidu sunnitud kodus istuma ning näiteks haiget inimest põetama. Külavanem meenutab aega nullindate algusest, kui ta mune ostma minnes leidis kaks külameest autos asjatamast. «Lähemalt uurides selgus, et külamehed võtavad viina ja ajavad omavahel juttu,» ütleb Peeter.
Omal ajal toimusidki spontaansed vestlused külaelanike vahel pigem vorstisabas, kus sai loomulikult ka viina võetud. Nüüdseks on ühiseks kooskäimiskohaks saanud pigem talgud, kus kõik teevad tööd endale jõukohasel määral.
Pille Kanguri meelest tulevad paljud kohale just seepärast, et saab omavahel rääkida. «Vahepeal aetakse talgutel munaäri, räägitakse kartulite muldamisest ja sõlmitakse kokkuleppeid,» võrdleb Pille talguid klubiga.
Nelja küla koostöö
«Klubi» piirid ulatuvad Lokumärdilt ja Tõutsilt kaugemale. Tegelikult ütlebki Peeter seltsielust rääkides Tõutsi, kuid vaikimisi mõeldakse selle all veel naabruskonnas paiknevaid Ilmjärve, Kassiratta ja Kaurutootsi külasid. Viimased hoogtööd ongi toimunud hoopis Ilmjärve õigeusu kiriku juures, kus valmistutakse hoolega metropoliit Stefanuse jumalateenistuseks – esimeseks liturgiaks Ilmjärve kirikus 25 aasta jooksul.
Kogudust Ilmjärvel enam pole ning väärtuslikum osa ikonostaasistki pandi nõukogude ajal pihta, kuid talgulised hellitavad lootust, et tulevikus võiks kirikus vähemalt kord aastas jumalateenistus toimuda.
Kiriku «võtmehoidja» Heidi Sibul märgib, et juulis toimunud korrastustööde eesmärk oli kiriku ümbrus seada sellisesse korda, et see maanteelt liiklejatele näha oleks. See eesmärk sai täidetud, mille kinnituseks pööravad kiriku parklasse kaks Soome lippudega mootorratturit.
Talgujutu lõpuks rõhutab Vernik-Tuubel veelkord laste osaluse tähtsust. «Siinne pingutus tasub ennast ära laste näol, kellel tekib kohaga emotsionaalne side,» on ta veendunud. «Üritusi tuleb korraldada nii, et lastel oleks hea. Nii nad harjuvad selle kohaga ära,» põhjendab Vernik-Tuubel.
Põlisasukaid napib
Aga kas laste sekka mõni põlisasukas ka ära eksib? Peeter ja Pille pole esiotsa kindlad, keda üldse põliselanikuks lugeda. Põhiosa Tõutsi elanikest on nende hinnangul siiski uued inimesed. Kohe Lokumärdi seltsimaja kõrval elab aga vanapaar, kes on Tõutsil veetnud juba pool sajandit. Pensionärid August ja Ilme Vernik on erilised veel sellegi poolest, et peavad küla viimast lehma.
Ilme Vernik töötas pikka aega kodust 50 meetri kaugusel poes müüjana. «Lõpetasin Tallinna kaubanduskooli ja siis läksin Otepää tarbijate kooperatiivi tööle,» kirjeldab Ilme seda, kuidas ta Tõutsile sattus.
Maakaupluses töötas ta kuni Eesti taasiseseisvumiseni, kuid seejärel läks suurem osa maapoodidest kinni ning Ilme ise pensionile. Puhkamiseks vanapaaril sellegi poolest aega pole: lisaks lehmale on neil veel üks siga – suur kui hobune –, mesilased, kanad ja kassid-koerad.
Vernikuid aitavad lapsed, aga Ilme on kindel, et loomapidamist noorte kätte, kes linnas tööl käivad, usaldada ei saa. «No kuidas ma saan!?» hüüatab vanaproua, kes eelmisel aastal isegi kipsis käega lehma lüpsis.
Maaelul rohkelt plusse
Kuigi maal töökohti napib, on Tõutsi küla elanikud piisavalt leidlikud ja ettevõtlikud. Näiteks kolis ehitusinsener Priit Jaagant paar aastat tagasi pealinnast Tõutsile, lõi siin oma ehitusfirma ja tegi korda ühe maamaja, mis leiab nüüd puhkemajana rakendust. Tema naine Lilit on aga raamatupidaja nagu ka Puura talus hobi korras loomakasvatusega tegelev Laili Voolens.
Puura talu peremees Ilmar Haak sõnab, et tänapäeval pole distants töö- ja elukoha vahel probleem: «Tänapäeval pole 50 kilomeetrit eriline näitaja.»
Nii käivad külaelanikud tööl ja poes lähimates keskustes nagu Otepää, Valga ja Tartu. Kohale jõutakse isegi lumetormide kiuste. «Padaoru lumetormi ajal olid kõige paremini lahti lükatud Tõutsi küla teed. Samal ajal tõmbas päästeamet Otepääl kiiraabiautot tee peale,» on Peetril hea näide varnast võtta.
Maaelul on kohalike jaoks rohkelt plusse. «Linnas pole võimalik hommikul hommikumantliga või ilma koduõuele ringutama tulla,» toob Voolens välja ühe neist. Levinud stereotüübist hoolimata tundub linnaelu hoopis aeglasemalt kulgevat. Külainimestel pole aega ei ajakirjade lugemiseks ega televiisori vaatamiseks. Hädapärast jõutakse üksnes päevauudiseid vaadata.
«No mida ma teen nende saja kanaliga?» küsib Peeter, kes usub, et elu maal ei sure välja. Peeter räägib, kuidas kunagi läks nende talu juurest läbi metsa otsetee Ilmjärve koolimajja. Nüüdseks on näha üksnes selle tee algusots, aga Peeter leiab, et küll peagi tekivad uued teed. «Mõni talu kukub kokku, mõni kestab edasi,» sõnab ta filosoofiliselt. Tõutsist kiirgavat elujõudu nähes võib julgelt väita, et see küla jääb kestma.
TÕUTSI KÜLA
Elanike arv: 68
Mehi: 37
Naisi: 31
Pensionäre: 9
Lapsi/noori: 25
Külas tegutseb:
MTÜ Kappermäe Selts
Olulisemad ettevõtted: Mapri OÜ (Ehituse peatöövõtt ja projektijuhtimine)
Veetee Projekt OÜ (Kanuumatkad)
Joosti Puhkemaja (turism)
Tüdimäe talu (loomakasvatus)
Puura Talu OÜ (loomakasvatus)
Kultuurikorraldus OÜ
Autoga Valgamaal liigeldes annab Otepää valla lõunaosas paiknevast Tõutsi külast märku üksnes silt Otepää–Valga maanteel. Siltide ja metsade taha varjub aga 68 elanikuga küla, mis moodustab osakese kunagisest Ilmjärve mõisa territooriumist.
Veel esimese Eesti Vabariigi ajal oli kõrvalasuvas Ilmjärve õigeusu koguduses näiteks 2500 liiget, mis annab aimu toonasest elanike arvust. Külavanem Peeter Kanguri unistus on küla kunagine hiilgus vähemalt osaliselt taastada.
«Varasemaid numbreid kindlasti enam kätte ei saa, aga eesmärk võiks olla, et kõik ümberkaudsed heinamaad oleksid niidetud,» sõnab Kangur, kes kolis Tõutsile elama 2000. aastal. «Esimest korda käisime siin külas aasta varem ja juba siis sai sellele talukompleksile silm peale pandud,» kinnitab Peeter.
Abikaasa Pillega Pühajärve koolis töötav Peeter otsis küll ka vahepealsel ajal aktiivselt uut elamist, aga pigem leiti iga maja juures vigu. «Eks endal oli kogu aeg mõte, et ostaks ikkagi selle koha siin ära,» põhjendab Kangur.
Uusasukad võeti Tõutsis hästi vastu. «Kui maja sai ostetud, tegid naabrid kohe esimese tutvustuse. Kellelt saab külas traktorit laenata, kellelt mune või piima osta,» meenutab kuuendat aastat külavanema kohuseid täitev Peeter kohalike külalislahkust.
Külavanemaks määrati Peeter 2008. aastal «Teeme ära» talgute aegu. «Kui naised pandi teeääri koristama, võtsid külamehed ringi ja ütlesid, et üks töö on vaja ära teha,» jutustab Peeter, kes aimas kohe halba. «Püüdsin öelda, et ootame ikka naised ka ära, aga endine külavanem Mati Naruski ütles, et mis tehtud, see tehtud. Mehed tõstsid kätt ja ütlesid, et Peeter on nüüd külavanem,» lisab ta.
Kõrge iive
Kangurite pere vastab Tõutsi küla tüüpilisele peremudelile suurepäraselt. Pillel ja Peetril on kokku viis last, mis mõnes teises Eestimaa asulas oleks igati tubli tulemus. Tõutsi küla suurimas peres on aga üheksa last, alla kahe lapsega peresid Tõutsis polegi.
«2010. aastal kasvas Tõutsi elanike arv 10 lapse võrra, kui siia kolis kaks neljalapselist peret ning meie perre sündisid kaksikud,» kirjeldab Pille viimaseid demograafilisi arenguid külas.
Kaksikud Lenna Mari ja Minna Mari saadavad meid terve pika päeva, tundes nimepidi kõiki külakoeri ja saades hästi läbi lastega eri taludest. See on üsna harukordne, sest suurt mänguväljakut külas pole. «Lapsed võtavad koos ülejäänud külarahvaga osa meie ühistegevustest,» selgitab Pille, kuidas Valgamaa ühes lasterikkaimas külas võsukesed juba üsna noorena külaellu kaasatakse.
Lisaks lasterikkusele muudab Tõutsi eriliseks ääretult aktiivne külakogukond. «Teeme ära» koristustalgud on vähemalt Tõutsis oma eesmärgi igati täitnud. 2008. aastal alustasid külaelanikud Lokumärdil seltsimaja korrastamist ja nüüd, kuus aastat hiljem, on heleroheline seltsimaja koos väliklassiga valmis.
Sellel aastal korrastasid Tõutsi elanikud juba külakeskuse ümbrust ning tulevikus on plaanis võtta ette seltsimaja vastas paikneva tiigi ümbruse haljastamine ning salamisi räägitakse ka suitsusaunast.
Eelmisel aastal tuli seltsiliikmetele suure üllatusena teade, et Lokumärdil asub väärtuslik õunapuuaed. Sellele juhtis tähelepanu Vilniuse ülikooli matemaatikaprofessor, kelle kõrvalharrastus oli puuviljandus.
Maaülikooli ekspertiisist selgus, et Lokumärdi õunapuud on ühena vähestest üle elanud 1940. aasta külma talve. Selts soovib koduloolise väärtusega aia korda teha ning muuta turismiobjektiks. «Need on nii vanad õunapuud, et juba geneetilise baasi säilitamine on omaette väärtus,» leiab Peeter.
Seltsimaja – küla süda
Peeter meenutab, et vanasti oli seltsimajas kolhoosipood, mistõttu olid inimesed harjunud seal käima. Kauplus suleti aga 1990. aastate alguses ning sellest ajast saati jäi maja tuulte tallermaaks. Kinnisvarabuumi ajal kuulis Peeter volikogus, et endine pood on peremeheta ning tagasi koju sõites hakkas peas idanema mõte muuta see külaelanikele kasulikuks kooskäimispaigaks.
«Miks peaks selle kinnisvaraarendaja kätte andma?» küsib Peeter. Mõeldud, tehtud! Nii asutatigi 2008. aastal nelja Tõutsi küla mehe eestvedamisel MTÜ Kappermäe Selts.
Praegugi kihab seltsimajas elu. Valgamaalase külaskäigu ajal olid Lokumärdile kogunenud nii-öelda juulimaalijad. «Enamik neist inimestest siin maalivad ainult kord aastas, juulikuus ja kuus päeva. Seepärast ma nimetangi neid juulimaalijateks,» selgitab iga-aastase maalilaagri eestvedaja Ene-Mall Vernik-Tuubel.
Enne seltsimaja valmimist toimus laager tema koduhoovis, kuid tänavu juba teist aastat Lokumärdil. Pintsilitõmbajate põhituumiku moodustavad kirjandusmuuseumi töötajad, aga reegliks on saanud, et laagriliste seas on alati ka kohalikke.
Külakeskuse seinad on kaunistatud varasematel aastatel valminud maalidega. Vernik-Tuubeli eesmärk on välja anda kogumik paikkondlikest maalidest, mille esialgne tööpealkiri on «Imeline Ilmjärve».
Lisaks maalilaagrile toimub seltsimajas palju muudki huvitavat: sügisest kevadeni vältas joogaring, toimunud on sefiiri ja verivorsti valmistamise õpitubasid ning korraldatud ka käsitööringe. Viltimiskoolituse ja pihunukkude valmistamise «saadusi» võib seltsimajas oma silmaga uudistada.
«Tavaline häda on ju selles, et tehakse midagi korda, kuid seejärel jäävad ruumid tühjana seisma. Lokumärdi seltsimaja on aga äärmiselt aktiivses kasutuses,» on Vernik-Tuubel olukorraga rahul. Peeter Kangur nendib, et päris iga päev siin veel üritusi ei toimu.
Samm-sammult selles suunas siiski liigutakse. Nii näitab Peeter ühes toanurgas seisvat keraamikaahju, mille kasutamise ta soovib selgeks õppida. «Seejärel oleks jälle üks tegevus seltsimajas juures.»
Joomise asemel talgud
Lokumärdi on ka külaelanike kogunemiskoht suuremate tähtpäevade puhul. Pille loetleb ühisüritustena traditsioonilist saapaviskevõistlust jaanipäeval, tuulelohede lennutamist isadepäeval, viktoriine ja võistlusmänge 1. septembri puhul.
Kõige põnevam mõõduvõtt toimub Tõutsis kahtlemata jüripäeval, kui võisteldakse lüpsipingi turritamises. «Ega me ise täpselt ei teagi, mida see turritamine tähendab. Meie tähistame sellega siin lüpsipingi viskamist,» naerab Pille.
Kõigil võistlustel ning ühsüritustel osalevad nii noored kui vanad. Kui esimesed löövad kaasa entusiasmi ja kirega, siis pensionäre on olnud tunduvalt raskem kodust välja meelitada. Kes aga tulevad, ei kahetse. «Minu abikaasa on toonud paar pensionäri toast välja, kes lihtsalt kopitavad seal. Nad tulevad kohale, panevad ennast puhtalt riidesse ja lahkuvad õhtul, liigutuspisar silmis,» toob Vernik-Tuubel positiivse näite.
Seltsiliikumine võiks Vernik-Tuubeli meelest osaliselt täita sotsiaaltöö rolli, tuues küla rüppe tagasi inimesi, kes on muidu sunnitud kodus istuma ning näiteks haiget inimest põetama. Külavanem meenutab aega nullindate algusest, kui ta mune ostma minnes leidis kaks külameest autos asjatamast. «Lähemalt uurides selgus, et külamehed võtavad viina ja ajavad omavahel juttu,» ütleb Peeter.
Omal ajal toimusidki spontaansed vestlused külaelanike vahel pigem vorstisabas, kus sai loomulikult ka viina võetud. Nüüdseks on ühiseks kooskäimiskohaks saanud pigem talgud, kus kõik teevad tööd endale jõukohasel määral.
Pille Kanguri meelest tulevad paljud kohale just seepärast, et saab omavahel rääkida. «Vahepeal aetakse talgutel munaäri, räägitakse kartulite muldamisest ja sõlmitakse kokkuleppeid,» võrdleb Pille talguid klubiga.
Nelja küla koostöö
«Klubi» piirid ulatuvad Lokumärdilt ja Tõutsilt kaugemale. Tegelikult ütlebki Peeter seltsielust rääkides Tõutsi, kuid vaikimisi mõeldakse selle all veel naabruskonnas paiknevaid Ilmjärve, Kassiratta ja Kaurutootsi külasid. Viimased hoogtööd ongi toimunud hoopis Ilmjärve õigeusu kiriku juures, kus valmistutakse hoolega metropoliit Stefanuse jumalateenistuseks – esimeseks liturgiaks Ilmjärve kirikus 25 aasta jooksul.
Kogudust Ilmjärvel enam pole ning väärtuslikum osa ikonostaasistki pandi nõukogude ajal pihta, kuid talgulised hellitavad lootust, et tulevikus võiks kirikus vähemalt kord aastas jumalateenistus toimuda.
Kiriku «võtmehoidja» Heidi Sibul märgib, et juulis toimunud korrastustööde eesmärk oli kiriku ümbrus seada sellisesse korda, et see maanteelt liiklejatele näha oleks. See eesmärk sai täidetud, mille kinnituseks pööravad kiriku parklasse kaks Soome lippudega mootorratturit.
Talgujutu lõpuks rõhutab Vernik-Tuubel veelkord laste osaluse tähtsust. «Siinne pingutus tasub ennast ära laste näol, kellel tekib kohaga emotsionaalne side,» on ta veendunud. «Üritusi tuleb korraldada nii, et lastel oleks hea. Nii nad harjuvad selle kohaga ära,» põhjendab Vernik-Tuubel.
Põlisasukaid napib
Aga kas laste sekka mõni põlisasukas ka ära eksib? Peeter ja Pille pole esiotsa kindlad, keda üldse põliselanikuks lugeda. Põhiosa Tõutsi elanikest on nende hinnangul siiski uued inimesed. Kohe Lokumärdi seltsimaja kõrval elab aga vanapaar, kes on Tõutsil veetnud juba pool sajandit. Pensionärid August ja Ilme Vernik on erilised veel sellegi poolest, et peavad küla viimast lehma.
Ilme Vernik töötas pikka aega kodust 50 meetri kaugusel poes müüjana. «Lõpetasin Tallinna kaubanduskooli ja siis läksin Otepää tarbijate kooperatiivi tööle,» kirjeldab Ilme seda, kuidas ta Tõutsile sattus.
Maakaupluses töötas ta kuni Eesti taasiseseisvumiseni, kuid seejärel läks suurem osa maapoodidest kinni ning Ilme ise pensionile. Puhkamiseks vanapaaril sellegi poolest aega pole: lisaks lehmale on neil veel üks siga – suur kui hobune –, mesilased, kanad ja kassid-koerad.
Vernikuid aitavad lapsed, aga Ilme on kindel, et loomapidamist noorte kätte, kes linnas tööl käivad, usaldada ei saa. «No kuidas ma saan!?» hüüatab vanaproua, kes eelmisel aastal isegi kipsis käega lehma lüpsis.
Maaelul rohkelt plusse
Kuigi maal töökohti napib, on Tõutsi küla elanikud piisavalt leidlikud ja ettevõtlikud. Näiteks kolis ehitusinsener Priit Jaagant paar aastat tagasi pealinnast Tõutsile, lõi siin oma ehitusfirma ja tegi korda ühe maamaja, mis leiab nüüd puhkemajana rakendust. Tema naine Lilit on aga raamatupidaja nagu ka Puura talus hobi korras loomakasvatusega tegelev Laili Voolens.
Puura talu peremees Ilmar Haak sõnab, et tänapäeval pole distants töö- ja elukoha vahel probleem: «Tänapäeval pole 50 kilomeetrit eriline näitaja.»
Nii käivad külaelanikud tööl ja poes lähimates keskustes nagu Otepää, Valga ja Tartu. Kohale jõutakse isegi lumetormide kiuste. «Padaoru lumetormi ajal olid kõige paremini lahti lükatud Tõutsi küla teed. Samal ajal tõmbas päästeamet Otepääl kiiraabiautot tee peale,» on Peetril hea näide varnast võtta.
Maaelul on kohalike jaoks rohkelt plusse. «Linnas pole võimalik hommikul hommikumantliga või ilma koduõuele ringutama tulla,» toob Voolens välja ühe neist. Levinud stereotüübist hoolimata tundub linnaelu hoopis aeglasemalt kulgevat. Külainimestel pole aega ei ajakirjade lugemiseks ega televiisori vaatamiseks. Hädapärast jõutakse üksnes päevauudiseid vaadata.
«No mida ma teen nende saja kanaliga?» küsib Peeter, kes usub, et elu maal ei sure välja. Peeter räägib, kuidas kunagi läks nende talu juurest läbi metsa otsetee Ilmjärve koolimajja. Nüüdseks on näha üksnes selle tee algusots, aga Peeter leiab, et küll peagi tekivad uued teed. «Mõni talu kukub kokku, mõni kestab edasi,» sõnab ta filosoofiliselt. Tõutsist kiirgavat elujõudu nähes võib julgelt väita, et see küla jääb kestma.
TÕUTSI KÜLA
Elanike arv: 68
Mehi: 37
Naisi: 31
Pensionäre: 9
Lapsi/noori: 25
Külas tegutseb:
MTÜ Kappermäe Selts
Olulisemad ettevõtted: Mapri OÜ (Ehituse peatöövõtt ja projektijuhtimine)
Veetee Projekt OÜ (Kanuumatkad)
Joosti Puhkemaja (turism)
Tüdimäe talu (loomakasvatus)
Puura Talu OÜ (loomakasvatus)
Kultuurikorraldus OÜ
KÜLALUGU: Hobitalunikud katsetavad alpakadega

"Valgamaalane"
31.07.2014
Puura talus tuli see suvi teisiti. Peremees Ilmar Haak ja perenaine Laili Voolens tõid kaks kuud tagasi värskelt valminud laudahoonesse kaamelite sugukonda kuuluvad alpakad. Käsitööhuviline Voolens armus «kääbuskaamelitesse» paar aastat tagasi, kui ta neid pildilt nägi. «Lõnga ostes kuulsin esmakordselt nimetust «alpaka» ja otsustasin pildilt järele uurida, mis loomaga tegu,» selgitab Voolens kohtumise tausta.
Alpaka eristub tavapärasest lambast peenema ja pehmema villa poolest, mis sarnaneb katsudes inimeste juustele. «See on mitu korda soojem kui lambavill,» kinnitab Voolens, kes loodab peagi kududa esimese kampsuni alpaka villast. Tšiilist ja Peruust pärit loomad toodi Euroopasse 15 aastat tagasi. Eestis on suurim alpakakasvatus Pärnumaal, kuid Voolens teab rääkida, et üksikuid isendeid leidub ka Vana-Otepää kandis.
Haak ja Voolens ütlevad, et praegu veel on tegu kalli hobiga, millega saavad ainult jõukad inimesed tegeleda. Ometi soovivad nemadki karja suurendada, sest alpaka on karjaloom. «Kurvastusest võivad nad üksinda isegi hinge heita,» kinnitab Voolens. Ta lisab naerdes, et nende plaan on võtta loomi, keda ise sööma ei pea.
Praegu resideeruvad laudas lisaks alpakadele veel villalambad, kitsed ja üks ennast halvasti ülal pidav quessanti lammas.
Loomade kõrvalt teevad perenaine ja peremees mõlemad tööd. Raamatupidamisteenust pakkuva Voolensi jaoks oli juuni eriti kibe tööaeg. «Kas võtta talutöötaja või raamatupidamistöötaja?» seisab Voolens tulevikus valiku ees.
Henri Kõiv, reporter
henri.koiv(at)ajaleht.ee
Külapidu Kappermäe seltsimajas

Otepää Teataja 9. mai 2014
http://www.otepaa.ee/ot/381%20OT%20nr%208.pdf
5. aprillil kutsus MTÜ Kappermäe Selts rahvast aktusele ja kevadpeole. Sissejuhatavad sõnad lausus Ene-Mall Vernik-Tuubel, kelle sõnutsi on praeguseks seltsimajal seaduslikuks tegutsemiseks olemas kõik vajalikud load-dokumendid. Sellisele tähtsale muutusele seltsi tegevuses oligi aktus ja järgnev pidu pühendatud. Südamlikult andis sõnavõtja ülevaate siiani toimunust. Kui alustada päris algusest, siis Kappermäe seltsimajaks sai Lokumärdi vana taluhoone, kus olid omal ajal korterid, pood ja sovhoosi Ilmjärve osakonna kontor. Maja seisis lõpuks päris pikalt tühjana. Seltsimaja mõtte panid idanema Mati Naruski, Ain Kaha, Toomas Vernik ja Peeter Kangur. Eks nad tea, kui keerukas oli see ettevõtmine käima vedada!
Nüüd oli kena saabuda – heleroheline seltsimaja ja vabaõhuklass paistavad kaugele, varemete ja elu ära elanud puude asemel tiik. Maja ümber olid künnivaod kevadise haljastamise ootel. Peokutsel välja hõigatud tort uhkeldas laual, muugi suupoolis nii ahvatlev. Selle eest tänu Eve Koserile ja Kalju Saaremäele! Varem tulnud said vaadata Ave Kruusmaa maastikumaale. Et midagi kaunist või huvitavat seltsimaja seinu ehib, on juba traditsioon. Maalilaagris osalenute tööde näitused, eksliibrisklubi väljapanek Ago Kivi graafilistest lehtedest, põnevad vilditud tööd Koidu Laurilt – kui nimetada
kohe meeldetulnut. Ekraanil vaheldusid fotod seltsimaja rajamise ja ettevõtmiste ajalooga. Sõnajärg läks seltsi juhatuse liikmele Peeter Kangurile, kes tänas kõiki seltsimaja valmimisele kaasaaidanuid ja nentis rõõmuga, et kevadpeole tulnuid on nii Tõutsi, Ilmjärve, Kaurutootsi kui ka Kassiratta küladest, aga samuti Sihvalt ja Vid-
rikest. Tervitama tulnuid oli kaugemaltki. Miia Pallase Pilkuse küla esindajana ja Marika Viks Nõunist andsid üle kenad kevadised kingid ja palju häid soove. „Oma mees“ Ain Kaha lisas tervitustele haljastusseemneks esimese ilupõõsa istiku. Rahvas paluti tordile. Suminat-saginat palju, tegevust jätkus nii suurtele kui ka lastele. Kohale jõudis ka kahemehe-punt K2 – Anti Mehine ja Aivar Ostrak, pillid seati valmis ja läks tantsuks. Lood panid jalad liikuma nii vanemal kui ka nooremal generatsioonil. Pillimeeste hingetõmbepausi ajal sai ka vaimu teritatud. Neli võistkonda asusid esmalt vanu fotosid uurima, et tunda ära nii allesolevat kui ka kõige kaduva teed läinut. Teine osa küsimusi tuli rubriigist „Mitmesugust mitmelt poolt“. Võitis võistkond „Noored“.
Oli ilus algus Kappermäe seltsimaja esimesele täieõiguslisele hooajale!
TIIU SAAR, piduline
http://www.otepaa.ee/ot/381%20OT%20nr%208.pdf
5. aprillil kutsus MTÜ Kappermäe Selts rahvast aktusele ja kevadpeole. Sissejuhatavad sõnad lausus Ene-Mall Vernik-Tuubel, kelle sõnutsi on praeguseks seltsimajal seaduslikuks tegutsemiseks olemas kõik vajalikud load-dokumendid. Sellisele tähtsale muutusele seltsi tegevuses oligi aktus ja järgnev pidu pühendatud. Südamlikult andis sõnavõtja ülevaate siiani toimunust. Kui alustada päris algusest, siis Kappermäe seltsimajaks sai Lokumärdi vana taluhoone, kus olid omal ajal korterid, pood ja sovhoosi Ilmjärve osakonna kontor. Maja seisis lõpuks päris pikalt tühjana. Seltsimaja mõtte panid idanema Mati Naruski, Ain Kaha, Toomas Vernik ja Peeter Kangur. Eks nad tea, kui keerukas oli see ettevõtmine käima vedada!
Nüüd oli kena saabuda – heleroheline seltsimaja ja vabaõhuklass paistavad kaugele, varemete ja elu ära elanud puude asemel tiik. Maja ümber olid künnivaod kevadise haljastamise ootel. Peokutsel välja hõigatud tort uhkeldas laual, muugi suupoolis nii ahvatlev. Selle eest tänu Eve Koserile ja Kalju Saaremäele! Varem tulnud said vaadata Ave Kruusmaa maastikumaale. Et midagi kaunist või huvitavat seltsimaja seinu ehib, on juba traditsioon. Maalilaagris osalenute tööde näitused, eksliibrisklubi väljapanek Ago Kivi graafilistest lehtedest, põnevad vilditud tööd Koidu Laurilt – kui nimetada
kohe meeldetulnut. Ekraanil vaheldusid fotod seltsimaja rajamise ja ettevõtmiste ajalooga. Sõnajärg läks seltsi juhatuse liikmele Peeter Kangurile, kes tänas kõiki seltsimaja valmimisele kaasaaidanuid ja nentis rõõmuga, et kevadpeole tulnuid on nii Tõutsi, Ilmjärve, Kaurutootsi kui ka Kassiratta küladest, aga samuti Sihvalt ja Vid-
rikest. Tervitama tulnuid oli kaugemaltki. Miia Pallase Pilkuse küla esindajana ja Marika Viks Nõunist andsid üle kenad kevadised kingid ja palju häid soove. „Oma mees“ Ain Kaha lisas tervitustele haljastusseemneks esimese ilupõõsa istiku. Rahvas paluti tordile. Suminat-saginat palju, tegevust jätkus nii suurtele kui ka lastele. Kohale jõudis ka kahemehe-punt K2 – Anti Mehine ja Aivar Ostrak, pillid seati valmis ja läks tantsuks. Lood panid jalad liikuma nii vanemal kui ka nooremal generatsioonil. Pillimeeste hingetõmbepausi ajal sai ka vaimu teritatud. Neli võistkonda asusid esmalt vanu fotosid uurima, et tunda ära nii allesolevat kui ka kõige kaduva teed läinut. Teine osa küsimusi tuli rubriigist „Mitmesugust mitmelt poolt“. Võitis võistkond „Noored“.
Oli ilus algus Kappermäe seltsimaja esimesele täieõiguslisele hooajale!
TIIU SAAR, piduline
kas eesti pikima jõe asukoht on vale?
maaleht 19.12.2013
http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/eestiuudised/kas-eesti-pikima-joe-alguskoht-on-vale.d?id=67468220
Võhandu jõgi saagu tagasi õige algus, leiavad asjasse pühendunud teadlased koos Pühalätte ümbruse rahvaga.
“Kas pole imelik, et me ei tea, kust meie jõed algavad?” küsib loodusajakirjanik ja raamatu “Eesti allikad” autor Kristel Vilbaste.
Jõed algavad lättest või allikast. “Aga riiklikus andmebaasis seisab, et Võhandu saab alguse Saverna ja Sirvaste vahel ühest soost. Soost!” hüüatab Vilbaste.
Koos Otepää vallas tegutseva Kappermäe külaseltsiga ajab Vilbaste nüüd asja, et Võhandu algus õigesse kohta saaks. Õige koht on tema väitel Pühalätte juures Tõutsi külas, kümmekond kilomeetrit Otepäält.
Pühaläte tee all vangis
Sõidame Vilbastega koos Pühalätet otsima. Keerame nina Otepäält Sangastesse viivalt teelt vasakule, suunda, mis viib Ilmjärve kooli poole.
Paari kilomeetri järel soovitab Vilbaste auto tee äärde jätta.
“Siin peakski olema Pühaläte, Võhandu jõe tegelik algus,” näitab ta metsa vahel kümne meetri pikkusele teelõigule. “Selle koha peal tee all oligi kunagi allikas.”
Kuidas aga allikas tee alla jäi?
Vene ajal rajati Ilmjärvele pioneerilaagrit, sinna iivat teekest laiendati ning selle äärde jääv allikas jäi teetammi alla.
Allika täpset asukohta ümbruskonna rahvas enam ei mäleta, kuid arvab just selle paiga olevat. On ju nüüdki allika oletatava koha juures tee lumest ja jääst paljas.
Oleme seega pühas paigas. Ühel pool teed on Pühalätte mets (sellist nime kannab ta ametlikel kaartidelgi), teisel pool teed Pühikmägi. Lähedale jääb Kauru järv, kuhu allikaveed liiguvad.
Pühalätte ja teiste kodukandi allikate otsimise on südameasjaks võtnud ümbruskonna külasid ühendav Kappermäe külaselts. Innukad on seal ka tänavu kogukonna pärli tiitliga pärjatud Pille ja Peeter Kangur.
“Olime aastaid mõelnud, et otsime üles selle allika, mida omal ajal peeti Võhandu alguseks. Selle suve lõpus alustasimegi. Eks see ole ka küla ajaloo taastamine,” arutleb Peeter Kangur, kes on lisaks Tõutsi külavanem.
Pille Kanguri sõnul on külaseltsi eesmärk saada oma oletustele nüüd kinnitust, seda ka teadlastelt. “Kui see kindel on, tahame seda kui Võhandu jõe alguskohta ka mingil moel tähistada, see oleks jõe taasleitud algus,” unistab Pille Kangur.
Just Kappermäe külaseltsi inimesed viisid Pühalätte juures olevale Pühikmäele ka Vilbaste. Loodusenaisel oli neile aga vastu pakkuda olulist teavet.
“Allikaraamatu kirjutamisel tuhlasin ajakirju ja arhiiviandmeid, mis kõigest väest jutustavad, et Võhandu jõgi algab Pühalättest ja kaheksast pisemast lättest, mis kõik ümber iidse hiiemäe,” selgitab Vilbaste.
Tiir ümber Pühikmäe pakkus rahvale elamusi. “Kui Pühaläte ise on jäänud tee alla, siis tema väiksemad velled helkisid jäässe tõmbunud maastikus rõõmsalt vastu,” meenutab Vilbaste.
Ta usub, et seal on ka kunagine püha hiis, praegu võsas, räämas ja unustatud. Ent kõik võib muutuda. “Enam ei pea me peitma oma püha lätet ega püha mäge,” hindab Vilbaste.
Võhandu saab teisegi nime
Võhandu jõge ootab aga veel teinegi muutus. Siseministeeriumi juures tegutsev kohanimenõukogu on jõudnud lõpule jõgede, ojade ja kraavide ametlike nimede ülevaatusega.
“Jõgede nimedega on vaat et kõige keerulisem, mõni võib igas külas ise nime kanda,” märgib kohanimenõukogu liige Udo Timm, keskkonnaagentuuri osakonnajuhataja. Samas ei saa ühelgi neist olla mitut ametlikku nime.
1986. aastast pärinev Eesti NSV jõgede, ojade ja kraavide ametlik nimestik on puudulik ning tihtipeale ka vigane. Ühtekokku ootab meie 2097 vooluveekogust nimemuutus umbes pooli ehk 1059-t.
“Nimede läbivaatamise käigus üritasime sedagi, et erikeelsete piirkondade nimed, näiteks võrukeelsed, ka ametlikuks saaksid,” räägib Timm.
Kuna Võhandu jõe kohta on laialdaselt kasutusel kaks nime − võrukeelne Pühäjõgi ülemises ja Võhandu alumises otsas −, siis kohanimenõukogu ettepaneku järgi hakkaks see Eesti pikim jõgi (162 km) kandma ametlikult kaht nime korraga.
Kirjapildis näeks see välja Võhandu/Pühäjõgi.
“Vaidlesime omajagu,” selgitab Timm, lisades, et rööpnimesid on õnneks vähe, kuna see muudaks ametliku asjaajamise tülikaks ja lohisevaks.
Timmi hinnangul on veekogude nimede korrastamine heaks aluseks edaspidi täpsustada ka jõgede alguskohti. Sealhulgas Võhandu oma, mis praegu on ametlikult keskkonnaregistrisse kantud Saverna lähedal Valgjärve vallas.
“Eks jõgede algus ole sageli kokkuleppe värk olnud, kuid kui tõendeid tuleb juurde, saab ka vead ära parandada,” lisab Timm.
Asukoht
Pühaläte
Pühaläte asub Võhandu jõe ametlikust algusest linnulennult umbes 18 kilomeetri kaugusel.
Kommentaar
Heiki Valk
arheoloog, Tartu Ülikool
Võhandu jõgi peab kindlasti saama tagasi oma õige alguse, kellegi kunagi tehtud viga tuleb parandada.
Sellest, et Võhandu algab Otepää lähistel Ilmjärve külas – Tõutsi küla talud kuulusid Rootsi ajal Ilmjärve küla alla – kirjutas Urvaste pastor Johann Gutslaff juba 1644. aastal. Kuu aega pärast Pühajõe sõda käis ta Võhandu algust otsimas ja kohalik mees Letuski Mihkel näitas talle kätte allika, mille asukohakirjeldus vastab Pühalätte omale.
XVII sajandi kaartidel kannab praegune Kauru järv Ilmjärve nime. Seda, et jõgi algab Ilmjärvest (praegu Kauru järv), mainib ka 1638. aasta Rootsi maarevisjon.
Samuti peab pärimus Pühalätet Võhandu alguseks. Vidrike lähistelgi püsib teadmine, et Võhandu algab sealkandis. Veel 1930. aastatel olevat jõe algus ka kaartidel Vidrike kanti märgitud.
Olen nii jõe kui ka lätte kohta andmeid kogunud. Kui keegi teab pärimuspõhiselt veel midagi Võhandu (Pühajõe) pühadusest, palun sellest teada anda: [email protected], tel 737 5653.
Huvi pakuvad mälestused jõeveega ravimisest, üleloomulikest karistustest jõe rüvetamise eest, Võhandu ja pikse seostest ning jõe ääres olnud pühapaikadest.
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2099531
Algab küll millegipärast virgutusvõimlemisega, aga juttu räägib seal Kristel Vilbaste.
Võhandu jõgi saagu tagasi õige algus, leiavad asjasse pühendunud teadlased koos Pühalätte ümbruse rahvaga.
“Kas pole imelik, et me ei tea, kust meie jõed algavad?” küsib loodusajakirjanik ja raamatu “Eesti allikad” autor Kristel Vilbaste.
Jõed algavad lättest või allikast. “Aga riiklikus andmebaasis seisab, et Võhandu saab alguse Saverna ja Sirvaste vahel ühest soost. Soost!” hüüatab Vilbaste.
Koos Otepää vallas tegutseva Kappermäe külaseltsiga ajab Vilbaste nüüd asja, et Võhandu algus õigesse kohta saaks. Õige koht on tema väitel Pühalätte juures Tõutsi külas, kümmekond kilomeetrit Otepäält.
Pühaläte tee all vangis
Sõidame Vilbastega koos Pühalätet otsima. Keerame nina Otepäält Sangastesse viivalt teelt vasakule, suunda, mis viib Ilmjärve kooli poole.
Paari kilomeetri järel soovitab Vilbaste auto tee äärde jätta.
“Siin peakski olema Pühaläte, Võhandu jõe tegelik algus,” näitab ta metsa vahel kümne meetri pikkusele teelõigule. “Selle koha peal tee all oligi kunagi allikas.”
Kuidas aga allikas tee alla jäi?
Vene ajal rajati Ilmjärvele pioneerilaagrit, sinna iivat teekest laiendati ning selle äärde jääv allikas jäi teetammi alla.
Allika täpset asukohta ümbruskonna rahvas enam ei mäleta, kuid arvab just selle paiga olevat. On ju nüüdki allika oletatava koha juures tee lumest ja jääst paljas.
Oleme seega pühas paigas. Ühel pool teed on Pühalätte mets (sellist nime kannab ta ametlikel kaartidelgi), teisel pool teed Pühikmägi. Lähedale jääb Kauru järv, kuhu allikaveed liiguvad.
Pühalätte ja teiste kodukandi allikate otsimise on südameasjaks võtnud ümbruskonna külasid ühendav Kappermäe külaselts. Innukad on seal ka tänavu kogukonna pärli tiitliga pärjatud Pille ja Peeter Kangur.
“Olime aastaid mõelnud, et otsime üles selle allika, mida omal ajal peeti Võhandu alguseks. Selle suve lõpus alustasimegi. Eks see ole ka küla ajaloo taastamine,” arutleb Peeter Kangur, kes on lisaks Tõutsi külavanem.
Pille Kanguri sõnul on külaseltsi eesmärk saada oma oletustele nüüd kinnitust, seda ka teadlastelt. “Kui see kindel on, tahame seda kui Võhandu jõe alguskohta ka mingil moel tähistada, see oleks jõe taasleitud algus,” unistab Pille Kangur.
Just Kappermäe külaseltsi inimesed viisid Pühalätte juures olevale Pühikmäele ka Vilbaste. Loodusenaisel oli neile aga vastu pakkuda olulist teavet.
“Allikaraamatu kirjutamisel tuhlasin ajakirju ja arhiiviandmeid, mis kõigest väest jutustavad, et Võhandu jõgi algab Pühalättest ja kaheksast pisemast lättest, mis kõik ümber iidse hiiemäe,” selgitab Vilbaste.
Tiir ümber Pühikmäe pakkus rahvale elamusi. “Kui Pühaläte ise on jäänud tee alla, siis tema väiksemad velled helkisid jäässe tõmbunud maastikus rõõmsalt vastu,” meenutab Vilbaste.
Ta usub, et seal on ka kunagine püha hiis, praegu võsas, räämas ja unustatud. Ent kõik võib muutuda. “Enam ei pea me peitma oma püha lätet ega püha mäge,” hindab Vilbaste.
Võhandu saab teisegi nime
Võhandu jõge ootab aga veel teinegi muutus. Siseministeeriumi juures tegutsev kohanimenõukogu on jõudnud lõpule jõgede, ojade ja kraavide ametlike nimede ülevaatusega.
“Jõgede nimedega on vaat et kõige keerulisem, mõni võib igas külas ise nime kanda,” märgib kohanimenõukogu liige Udo Timm, keskkonnaagentuuri osakonnajuhataja. Samas ei saa ühelgi neist olla mitut ametlikku nime.
1986. aastast pärinev Eesti NSV jõgede, ojade ja kraavide ametlik nimestik on puudulik ning tihtipeale ka vigane. Ühtekokku ootab meie 2097 vooluveekogust nimemuutus umbes pooli ehk 1059-t.
“Nimede läbivaatamise käigus üritasime sedagi, et erikeelsete piirkondade nimed, näiteks võrukeelsed, ka ametlikuks saaksid,” räägib Timm.
Kuna Võhandu jõe kohta on laialdaselt kasutusel kaks nime − võrukeelne Pühäjõgi ülemises ja Võhandu alumises otsas −, siis kohanimenõukogu ettepaneku järgi hakkaks see Eesti pikim jõgi (162 km) kandma ametlikult kaht nime korraga.
Kirjapildis näeks see välja Võhandu/Pühäjõgi.
“Vaidlesime omajagu,” selgitab Timm, lisades, et rööpnimesid on õnneks vähe, kuna see muudaks ametliku asjaajamise tülikaks ja lohisevaks.
Timmi hinnangul on veekogude nimede korrastamine heaks aluseks edaspidi täpsustada ka jõgede alguskohti. Sealhulgas Võhandu oma, mis praegu on ametlikult keskkonnaregistrisse kantud Saverna lähedal Valgjärve vallas.
“Eks jõgede algus ole sageli kokkuleppe värk olnud, kuid kui tõendeid tuleb juurde, saab ka vead ära parandada,” lisab Timm.
Asukoht
Pühaläte
Pühaläte asub Võhandu jõe ametlikust algusest linnulennult umbes 18 kilomeetri kaugusel.
Kommentaar
Heiki Valk
arheoloog, Tartu Ülikool
Võhandu jõgi peab kindlasti saama tagasi oma õige alguse, kellegi kunagi tehtud viga tuleb parandada.
Sellest, et Võhandu algab Otepää lähistel Ilmjärve külas – Tõutsi küla talud kuulusid Rootsi ajal Ilmjärve küla alla – kirjutas Urvaste pastor Johann Gutslaff juba 1644. aastal. Kuu aega pärast Pühajõe sõda käis ta Võhandu algust otsimas ja kohalik mees Letuski Mihkel näitas talle kätte allika, mille asukohakirjeldus vastab Pühalätte omale.
XVII sajandi kaartidel kannab praegune Kauru järv Ilmjärve nime. Seda, et jõgi algab Ilmjärvest (praegu Kauru järv), mainib ka 1638. aasta Rootsi maarevisjon.
Samuti peab pärimus Pühalätet Võhandu alguseks. Vidrike lähistelgi püsib teadmine, et Võhandu algab sealkandis. Veel 1930. aastatel olevat jõe algus ka kaartidel Vidrike kanti märgitud.
Olen nii jõe kui ka lätte kohta andmeid kogunud. Kui keegi teab pärimuspõhiselt veel midagi Võhandu (Pühajõe) pühadusest, palun sellest teada anda: [email protected], tel 737 5653.
Huvi pakuvad mälestused jõeveega ravimisest, üleloomulikest karistustest jõe rüvetamise eest, Võhandu ja pikse seostest ning jõe ääres olnud pühapaikadest.
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2099531
Algab küll millegipärast virgutusvõimlemisega, aga juttu räägib seal Kristel Vilbaste.
ÖKOSKOOPhttp:
Emadepäeva kontserdil tunnustatakse Otepää aasta ema
Otepää Teataja 10. mai 2013
http://www.otepaa.ee/ot/360%20OT%20nr8.pdf
Laupäeval, 11. mail kell 12.00 toimub Otepää Kultuurikeskuses emadepäeva kontsert, kus tunnustatakse Otepää valla aasta ema ja antakse uutele ilmakodanikele üle sünnikirjad. Kontserdil esinevad Otepää Muusikakooli õpilased. Otepää valla aasta ema konkurssi korraldab Otepää Naisselts koostöös Otepää vallaga. Naisseltsi esinaine Riita Aader sõnas, et sellel aastal laekus valla aasta ema nimetusele kaheksa kandidaati: Pille Kangur, Helve Täär, Ene Raudsepp, Maarika Olesk, Tiiu Orasson, Merle Tammela, Angela Veerpalu ja Piret Drenkhan.
„Kõik kandidaadid on tublid ja väärikad emad, nii et valikut oli tänavu väga raske teha,“ rääkis Riita Aader. „Aasta ema – Pille Kangur, valiti salajase hääletamisega, kuna nii tundus õigem. “ Pille Kangur esitati ka vabariigi aasta ema ja maakonna aasta ema kandidaadiks.
Emadepäeva kontserdil saavad sünnikirjad ka uued vallakodanikud, kes on sündinud ajavahemikul 1. oktoober 2012 – 31. märts 2013. Sünnikirja saavad 25 last, 13 tüdrukut ja 12 poissi.
Aasta ema Pille Kanguril on viis last. Ta töötab Pühajärve Põhikooli loodusainete õpetajana. Kolleegid kirjeldavad teda kui abivalmit, töökat ja hea organiseerimisvõimega töökaaslast, kes on aktiivselt tegev KIKi projektide kirjutamisel ja elluviimisel. Tänu õpetaja Pille tegevusele on õpilased saanud tutvuda Eesti looduse erinevate vaatamisväärsustega. Ta on tegutsenud ka giidina. Pille Kangur on aktiivne Pühajärve Haridusseltsi Rahvakooli kursustel õppija, ta on osalenud
keelte, keraamika, lapitehnika ja peotantsukursustel. Abikaasa Peetriga tantsitakse rahvatantsurühmas „Nuustaku.“ 2005. aastal sai ta Valgamaa Aasta Õppija tiitli. Lisaks oma põhitööle juhendab Pille Kangur koostöös Otepää Looduspargiga koolis loodusringi ning tegutseb aktiivselt MTÜs Kappermäe Selts. Kolleegid leiavad, et Pille Kanguril on olemas kõik omadused, mis ühele aasta emale on kohased – positiivne ellusuhtumine, kannatlikkus, oskus olukordi lahendada ja olla ikka rõõmsameelne.
Aasta ema nominent Helve Tääril on neli last ja kolm lapselast.
Aasta ema nominent Ene Raudsepal on kuus last ja kaks lapselast.
Aasta ema nominent Maarika Oleskil on kolm last.
Aasta ema nominent Tiiu Orassonil on neli last ja kuus lapselast.
Aasta ema nominent Merle Tammelal on kaks last.
Aasta ema nominent Angela Veerpalul on viis last.
Aasta ema nominent Piret Drenkhanil on kolm last ja kaks lapselast.
MONIKA OTROKOVA
http://www.otepaa.ee/ot/360%20OT%20nr8.pdf
Laupäeval, 11. mail kell 12.00 toimub Otepää Kultuurikeskuses emadepäeva kontsert, kus tunnustatakse Otepää valla aasta ema ja antakse uutele ilmakodanikele üle sünnikirjad. Kontserdil esinevad Otepää Muusikakooli õpilased. Otepää valla aasta ema konkurssi korraldab Otepää Naisselts koostöös Otepää vallaga. Naisseltsi esinaine Riita Aader sõnas, et sellel aastal laekus valla aasta ema nimetusele kaheksa kandidaati: Pille Kangur, Helve Täär, Ene Raudsepp, Maarika Olesk, Tiiu Orasson, Merle Tammela, Angela Veerpalu ja Piret Drenkhan.
„Kõik kandidaadid on tublid ja väärikad emad, nii et valikut oli tänavu väga raske teha,“ rääkis Riita Aader. „Aasta ema – Pille Kangur, valiti salajase hääletamisega, kuna nii tundus õigem. “ Pille Kangur esitati ka vabariigi aasta ema ja maakonna aasta ema kandidaadiks.
Emadepäeva kontserdil saavad sünnikirjad ka uued vallakodanikud, kes on sündinud ajavahemikul 1. oktoober 2012 – 31. märts 2013. Sünnikirja saavad 25 last, 13 tüdrukut ja 12 poissi.
Aasta ema Pille Kanguril on viis last. Ta töötab Pühajärve Põhikooli loodusainete õpetajana. Kolleegid kirjeldavad teda kui abivalmit, töökat ja hea organiseerimisvõimega töökaaslast, kes on aktiivselt tegev KIKi projektide kirjutamisel ja elluviimisel. Tänu õpetaja Pille tegevusele on õpilased saanud tutvuda Eesti looduse erinevate vaatamisväärsustega. Ta on tegutsenud ka giidina. Pille Kangur on aktiivne Pühajärve Haridusseltsi Rahvakooli kursustel õppija, ta on osalenud
keelte, keraamika, lapitehnika ja peotantsukursustel. Abikaasa Peetriga tantsitakse rahvatantsurühmas „Nuustaku.“ 2005. aastal sai ta Valgamaa Aasta Õppija tiitli. Lisaks oma põhitööle juhendab Pille Kangur koostöös Otepää Looduspargiga koolis loodusringi ning tegutseb aktiivselt MTÜs Kappermäe Selts. Kolleegid leiavad, et Pille Kanguril on olemas kõik omadused, mis ühele aasta emale on kohased – positiivne ellusuhtumine, kannatlikkus, oskus olukordi lahendada ja olla ikka rõõmsameelne.
Aasta ema nominent Helve Tääril on neli last ja kolm lapselast.
Aasta ema nominent Ene Raudsepal on kuus last ja kaks lapselast.
Aasta ema nominent Maarika Oleskil on kolm last.
Aasta ema nominent Tiiu Orassonil on neli last ja kuus lapselast.
Aasta ema nominent Merle Tammelal on kaks last.
Aasta ema nominent Angela Veerpalul on viis last.
Aasta ema nominent Piret Drenkhanil on kolm last ja kaks lapselast.
MONIKA OTROKOVA
OTEPÄÄ AASTA EMAKS VALITI PILLE KANGUR

Gerda Kordemets külastas Kappermäe seltsimaja
Otepää Teataja 26. aprill 2013
http://www.otepaa.ee/ot/359%20OT%20nr7.pdf
Pühapäeval, 31. märtsil külastas Kappermäe seltsimaja Gerda Kordemets, kes sattus Lõuna-Eestisse seoses aianduse õppimisega Räpina
aianduskoolis. Ta rääkis filmi ja äsjailmunud raamatu „Klass“ valmimisest ning „Näitlejate kokaraamatu“ sünnist. Nägime tema loomingust
ka filme.
Oluline on rääkida probleemidest. Ka lapsega tuleb rääkida sellest,
mida ta meediast ja arvutist näeb. Probleemid algavad siis, kui laps
jääb üksi teleka või arvutiga. Ta rõhutas, et tema on oma lapsele alati
õpetanud – ükskõik mis juhtub, kõigepealt räägi sellest minuga. Hea
saate valmimisel pidi olema kolm reeglit: peab saama naerda, korra
silma niiskeks ja midagi võiks juhtuda ootamatut. Näiteks ühes saates,
kui räägiti suurest kassisõbrast Mati Undist, tuli saate külalise juurde
emane kass ja hakkas sünnitama. Kohtumine toimus mõnusalt koduses
õhkkonnas.
Sellised, kord kuus toimuvad kohtumisõhtud on Kappermäe seltsimajas juba traditsioonilised. Meil on külas käinud Ülo Vooglaid,
Contra, Pulga Jaan. Viimane lausa kaks korda. Esimesel korral rääkis
ta lugusid ja laulis ning enne munadepühi oli ta meil külas koos oma
kanadega.
Pikemalt loe Kappermäe Seltsi kohtumisõhtutest kodulehelt http://
kappermae.weebly.com.
PILLE KANGUR
http://www.otepaa.ee/ot/359%20OT%20nr7.pdf
Pühapäeval, 31. märtsil külastas Kappermäe seltsimaja Gerda Kordemets, kes sattus Lõuna-Eestisse seoses aianduse õppimisega Räpina
aianduskoolis. Ta rääkis filmi ja äsjailmunud raamatu „Klass“ valmimisest ning „Näitlejate kokaraamatu“ sünnist. Nägime tema loomingust
ka filme.
Oluline on rääkida probleemidest. Ka lapsega tuleb rääkida sellest,
mida ta meediast ja arvutist näeb. Probleemid algavad siis, kui laps
jääb üksi teleka või arvutiga. Ta rõhutas, et tema on oma lapsele alati
õpetanud – ükskõik mis juhtub, kõigepealt räägi sellest minuga. Hea
saate valmimisel pidi olema kolm reeglit: peab saama naerda, korra
silma niiskeks ja midagi võiks juhtuda ootamatut. Näiteks ühes saates,
kui räägiti suurest kassisõbrast Mati Undist, tuli saate külalise juurde
emane kass ja hakkas sünnitama. Kohtumine toimus mõnusalt koduses
õhkkonnas.
Sellised, kord kuus toimuvad kohtumisõhtud on Kappermäe seltsimajas juba traditsioonilised. Meil on külas käinud Ülo Vooglaid,
Contra, Pulga Jaan. Viimane lausa kaks korda. Esimesel korral rääkis
ta lugusid ja laulis ning enne munadepühi oli ta meil külas koos oma
kanadega.
Pikemalt loe Kappermäe Seltsi kohtumisõhtutest kodulehelt http://
kappermae.weebly.com.
PILLE KANGUR
Kõige vanem äratuskell ehk kukkede värvikirev maailm

Pulga Jaan võttis pildistamiseks puurist välja Orlovi tõugu kana, kes aga kohe lahti rabeles ja veidi aega vabadust nautis.
Foto: Timo Arbeiter / Valgamaalane
http://www.valgamaalane.ee/1185082/koige-vanem-aratuskell-ehk-kukkede-varvikirev-maailm/
Kanad kodustati umbes 4600 aastat tagasi, kuigi on ka teisi arvamusi. Näiteks Põhja-Hiinas on leitud ligikaudu 7000 aasta vanuseid kanakonte.
«Seal ei tohikski metsikuid kanu olla, sest seal on talviti üle 40 kraadi külma,» rääkis muusik ja kirjamees Jaan Pulk ehk Pulga Jaan, kes käis enne lihavõtteid Tõutsi külas Kappermäe külaseltsis kanadest rääkimas. Ta rõhutas, et kanu on väga erinevat tõugu ja tüüpi. On täiesti ekslik arvata, et on olemas vaid munakanad.
Kui roomlased vallutasid Inglismaa, levisid valuutana käest kätte võitluskuked. «Nii nagu idamaadest vürtse, toodi ka võitluskukki sisse,» rääkis Pulk. «Roomlased läksid kallite idamaadest toodud kukkedega Inglismaale, kus olid aga palju paremad võitluskuked.»
Võitluskukki mitut tüüpi
Võitluskukki on kaukaasia, sumatra ja malai tüüpi. Sumatra kukk on süsimust, pika sabaga ja väga kiire. «Olen pidanud teda sellepärast, et ta võitleb hästi kulli ja rebase vastu,» rääkis Pulga Jaan. «Sumatrat on vähemalt kaks korda kodustatud. Tal on eriline sinine läige, mis põhjamaal aga nii hästi esile ei tule.»
Malai tüüpi kukkedel on pikk kael ja jalad. «Kui ta kakleb, lööb nokaga ülevalt alla,» lisas ta.
Pulga Jaan rääkis, et Inglismaal keelati 19. sajandi keskel kukevõitlus usulistel põhjustel.
«Kirikuõpetajad ei püsinud pühapäeval kantslis. Nad tegid jutluse nii lühikese kui said, et kikkavõitlusele tormata,» selgitas ta. «Kultuurne Prantsusmaa ei ole minu meelest seda siiani keelanud.»
Mees ise on poisipõlvest saadik koduõuel kukkede omavahelisi taplemisi näinud, mille kätte pole ükski lind surnud. «Halb on, kui kukkedele pannakse võitluse ajaks külge metallkannused, mis nad ära tapab,» ütles ta.
Peale võitluskukkede on ka ilukanu, nende tõugude arv on mitu korda suurem kui võitluskukkede oma ning kelle seas on väga uhke sulestikuga linde.
Samuti on olemas väga häälekaid kukki. «See on kõige vanem äratuskell,» muigas mees.
Broiler aretati kogemata
Inglased aga aretasid kogemata lihakanad, olles häiritud, et Indias on kõvemad võitluskuked, keda riiki sisse tooma hakati. Eriti palju toodi neid Cornwalli saarele, kus neid kohalike kanadega ristati. Välja tuli madalat kasvu lind, kellele teised kanad tappa andsid.
«Inglased mõtlesid, et mida nüüd teha,» lausus Pulga Jaan. «Pandi samad kuked kokku kanadega, kes on head munejad – välja tuli broiler.»
Talupidaja Pulga Jaanil on Antsla kodus lugematul hulgal kanu. «Üritan mõnikord neid üle lugeda, kuid ma ei saa kunagi õiget arvu kokku, aga märkan kohe, kui mõni neist kadunud on,» ütles ta, lisades, et kanapidajate peavalu on praegu nugised, kes kanu murravad. «Murravad takistamatult, ronides igast praost lauta. Paljud nende pahateod lähevad aga tuhkru süüks.»
Mehel on talus umbes 20 eri tõugu kanu ja kukki, keda ta omavahel ristab. Meie oludes on hea, kui kanal pole kõrge hari, on väikesed püksid ja habe, mis kõik kaitsevad lindu külma eest. «Suured püksid pole head, sest siis saavad need poriga kokku ja kana külmub kiiremini ära,» lisas ta. «Iga kana on ilus, kui teda hästi pead.»
PULGA JAANI TARKUSED
. Lillede pärast ei tasu muretseda – peaasi, et kodus kuri naine oleks.
. Kanal on hari, et ta kuuma ilmaga organismi jahutada saaks.
. Kui just laut tuult läbi ei lase, nugis lauta ei pääse ja kui on hea kanatõug, elavad kanad seal talve kenasti üle.
. Emane tuhkur, kes on isasest väiksem, varastab kanamune, isane murrab kanu.
Allikas: Jaan Pulk
Marge Väikenurm
marge.vaikenurm(at)ajaleht.ee
Kanad kodustati umbes 4600 aastat tagasi, kuigi on ka teisi arvamusi. Näiteks Põhja-Hiinas on leitud ligikaudu 7000 aasta vanuseid kanakonte.
«Seal ei tohikski metsikuid kanu olla, sest seal on talviti üle 40 kraadi külma,» rääkis muusik ja kirjamees Jaan Pulk ehk Pulga Jaan, kes käis enne lihavõtteid Tõutsi külas Kappermäe külaseltsis kanadest rääkimas. Ta rõhutas, et kanu on väga erinevat tõugu ja tüüpi. On täiesti ekslik arvata, et on olemas vaid munakanad.
Kui roomlased vallutasid Inglismaa, levisid valuutana käest kätte võitluskuked. «Nii nagu idamaadest vürtse, toodi ka võitluskukki sisse,» rääkis Pulk. «Roomlased läksid kallite idamaadest toodud kukkedega Inglismaale, kus olid aga palju paremad võitluskuked.»
Võitluskukki mitut tüüpi
Võitluskukki on kaukaasia, sumatra ja malai tüüpi. Sumatra kukk on süsimust, pika sabaga ja väga kiire. «Olen pidanud teda sellepärast, et ta võitleb hästi kulli ja rebase vastu,» rääkis Pulga Jaan. «Sumatrat on vähemalt kaks korda kodustatud. Tal on eriline sinine läige, mis põhjamaal aga nii hästi esile ei tule.»
Malai tüüpi kukkedel on pikk kael ja jalad. «Kui ta kakleb, lööb nokaga ülevalt alla,» lisas ta.
Pulga Jaan rääkis, et Inglismaal keelati 19. sajandi keskel kukevõitlus usulistel põhjustel.
«Kirikuõpetajad ei püsinud pühapäeval kantslis. Nad tegid jutluse nii lühikese kui said, et kikkavõitlusele tormata,» selgitas ta. «Kultuurne Prantsusmaa ei ole minu meelest seda siiani keelanud.»
Mees ise on poisipõlvest saadik koduõuel kukkede omavahelisi taplemisi näinud, mille kätte pole ükski lind surnud. «Halb on, kui kukkedele pannakse võitluse ajaks külge metallkannused, mis nad ära tapab,» ütles ta.
Peale võitluskukkede on ka ilukanu, nende tõugude arv on mitu korda suurem kui võitluskukkede oma ning kelle seas on väga uhke sulestikuga linde.
Samuti on olemas väga häälekaid kukki. «See on kõige vanem äratuskell,» muigas mees.
Broiler aretati kogemata
Inglased aga aretasid kogemata lihakanad, olles häiritud, et Indias on kõvemad võitluskuked, keda riiki sisse tooma hakati. Eriti palju toodi neid Cornwalli saarele, kus neid kohalike kanadega ristati. Välja tuli madalat kasvu lind, kellele teised kanad tappa andsid.
«Inglased mõtlesid, et mida nüüd teha,» lausus Pulga Jaan. «Pandi samad kuked kokku kanadega, kes on head munejad – välja tuli broiler.»
Talupidaja Pulga Jaanil on Antsla kodus lugematul hulgal kanu. «Üritan mõnikord neid üle lugeda, kuid ma ei saa kunagi õiget arvu kokku, aga märkan kohe, kui mõni neist kadunud on,» ütles ta, lisades, et kanapidajate peavalu on praegu nugised, kes kanu murravad. «Murravad takistamatult, ronides igast praost lauta. Paljud nende pahateod lähevad aga tuhkru süüks.»
Mehel on talus umbes 20 eri tõugu kanu ja kukki, keda ta omavahel ristab. Meie oludes on hea, kui kanal pole kõrge hari, on väikesed püksid ja habe, mis kõik kaitsevad lindu külma eest. «Suured püksid pole head, sest siis saavad need poriga kokku ja kana külmub kiiremini ära,» lisas ta. «Iga kana on ilus, kui teda hästi pead.»
PULGA JAANI TARKUSED
. Lillede pärast ei tasu muretseda – peaasi, et kodus kuri naine oleks.
. Kanal on hari, et ta kuuma ilmaga organismi jahutada saaks.
. Kui just laut tuult läbi ei lase, nugis lauta ei pääse ja kui on hea kanatõug, elavad kanad seal talve kenasti üle.
. Emane tuhkur, kes on isasest väiksem, varastab kanamune, isane murrab kanu.
Allikas: Jaan Pulk
Marge Väikenurm
marge.vaikenurm(at)ajaleht.ee

Orlovi tõugu kanu on Eestis vaid mõni. Orlovi kanad aretati Venemaal 19. sajandil Kurski ja Orlovi oblastites kohalike kanade ristamisel võitluskanadega. Nad on kõrgejalgsed, kehahoiakult meenutavad võitluskanu, sulestiku värvus on väga erinev: kirjud, õlevärvilised, punakaspruunid, mustad, harva ka valged.
Foto: Timo Arbeiter / Valgamaalane
Keskkonnaharijad kogunevad ümarlauale
http://www.valgamaalane.ee/1161396/keskkonnaharijad-kogunevad-umarlauale
Kolmapäeval, 13. märtsil toimub Kappermäe külaseltsi keskuses Otepää vallas Tõutsi külas Lokumärdil 5. Valgamaa keskkonnahariduse ümarlaud. Arutatakse, milliseid maakondlikke tegevusi aastatel 2013–2014 üheskoos planeerida.
Ümarlauale on oodatud huvilised, kes tahavad kaasa lüüa Valgamaa keskkonnahariduse arendamisel. Eelmiste ümarlaudade protokolle saab lugeda keskkonnaameti kodulehelt.
Osalemiseks palutaksevõtta ühendust keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialisti Margit Turbiga.
Ümarlaua korraldust toetab ESF programm «Keskkonnahariduse arendamine».
Kolmapäeval, 13. märtsil toimub Kappermäe külaseltsi keskuses Otepää vallas Tõutsi külas Lokumärdil 5. Valgamaa keskkonnahariduse ümarlaud. Arutatakse, milliseid maakondlikke tegevusi aastatel 2013–2014 üheskoos planeerida.
Ümarlauale on oodatud huvilised, kes tahavad kaasa lüüa Valgamaa keskkonnahariduse arendamisel. Eelmiste ümarlaudade protokolle saab lugeda keskkonnaameti kodulehelt.
Osalemiseks palutaksevõtta ühendust keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialisti Margit Turbiga.
Ümarlaua korraldust toetab ESF programm «Keskkonnahariduse arendamine».
külajooga
"Otepää Teataja" 9.11.2012
http://www.otepaa.ee/ot/349%20OT%20nr.19.pdf
Külajooga – mind üllatas, et Otepää valla väikeses Tõutsi külas asub ilus ja uus Kappermäe seltsimaja. On tore näha, et pärast raske tööpäeva lõppu võtab maainimene mati ja harrastab joogat. Suur ahi ja prõksuvad söed loovad väga koduselt mõnusa õhkkonna. Mind rõõmustab eriti see, et naised on võtnud endaga kaasa ka mehed ja nad saavad suurepäraselt hakkama. Niisiis tuleb sealtkandi rahvale jooga otse koduukse ette! On näha, et maaelu kasvab ja areneb!
joogaõpetaja Marika Kapp
Külajooga
N 18.30 - Tõutsi küla,
Kappermäe seltsimaja
http://www.otepaa.ee/ot/349%20OT%20nr.19.pdf
Külajooga – mind üllatas, et Otepää valla väikeses Tõutsi külas asub ilus ja uus Kappermäe seltsimaja. On tore näha, et pärast raske tööpäeva lõppu võtab maainimene mati ja harrastab joogat. Suur ahi ja prõksuvad söed loovad väga koduselt mõnusa õhkkonna. Mind rõõmustab eriti see, et naised on võtnud endaga kaasa ka mehed ja nad saavad suurepäraselt hakkama. Niisiis tuleb sealtkandi rahvale jooga otse koduukse ette! On näha, et maaelu kasvab ja areneb!
joogaõpetaja Marika Kapp
Külajooga
N 18.30 - Tõutsi küla,
Kappermäe seltsimaja
VALGAMAA PARTNERLUSKOGU: Valgamaa külade tänuüritus

http://www.maainfo.ee/index.php?article_id=2672&page=3452&action=article&
Allikas: Valgamaa Partnerluskogu
16. oktoober 2012. a
12. oktoobril toimus Hargla Maakultuurimajas Valgamaa Partnerluskogu külade tänuüritus ja filmi „Valgamaa Külalood“ esilinastus.
Seekord oli ühendavaks teemaks lood meis endis ja kogukonnas.
Päeva avas Taheva vallavanem ja Valgamaa Partnerluskogu juhatuse esimees Monika Rogenbaum. Seejärel andis päeva moderaator Marek Mekk sõnajärje üle Piret Päärile, kes rääkis lugude tähtsusest kogukonnale.
Pireti ettekanne, õigemini küll tema jutustus tõmbas kohe alguses endaga kaasa kogu saali, parallelselt kuulamisega aga keerlesid peas oma lood, mis hakkasid väljapääsu otsima.
Peale virgutavat kohvipausi koguneti taas saali, et saada osa suvistest Valgamaa külalugudest. Selle tõid filmikeeles meieni noored filmitegijad Kerli Adov ja Ott Rõngas. Kerli elab meie oma maakonna Pühajärve külas, õpib Tallinna Ülikooli Balti Filmi ja Meediakoolis stsenaristikat ja filmis oli tema kanda stsenaariumi koostamine ja režissööri töö. Ott on pärit Pärnumaalt Murru külast, õpib Tallinna Ülikoolis kunstiteraapia erialal ja lisaks operaatori ja helindaja tööle filmis on suur osa seal kõlanud muusikast loodud ja ka esitatud Oti enda poolt.
Läbi selle filmi tajume, et alati ei peagi lugu otseselt rääkima. Lugu saab edasi anda ka emotsioonide, näoilme, detailide ja palju muu kaudu. Ja kõik me tajume seda erinevalt ehk siis vastavalt sellele, mis tunde see meis endis tekitab.
Siinkohal tahaks teha suure kummarduse ja öelda siirad tänusõnad kõigile nendele küladele, kes andsid meile võimaluse saada osa nende küla loost läbi sealsete inimeste. Aitäh teile Kaagjärve küla, Pedajamäe küla, Nõuni Purjeklubi, Neeruti küla, Ilmjärve küla, Tsirgumäe-Sooblase külad, Karula küla, Taagepera küla, Sangaste alevik ja Palupera küla.
Päeva lõpetas tunnustamise osa, kus Valgamaa Partnerluskogu tutvustas ja tänas konkursile esitatud külasid. Konkurss „Väärt Kodupaik“ toimus juba neljandat korda. Selle raames kutsusime üles märkama ja teada andma nendest küladest ja kogukondadest, kus viimase aasta jooksul on sealsete elanike omaalgatuse tulemusena toimunud positiivseid muutusi Seekord esitati tunnustamiseks kokku 18 kogukonda, kelle esindajad suures enamuses Harglas ka kohal olid.
Sellel aastal sai tiitli "Tegus kodupaik 2012" endale Kappermäe Selts, kes koondab enda alla 4 küla – Tõutsi, Kaurutootsi, Kassiratta ja Ilmjärve.
Harglasse kohapeale jäi sealset aktiivset tegevust ja koostööd väärtustav "Ettevõtlik kodupaik 2012" ja "Parim paik noortele 2012" on Õru kogukond, kes on teinud suurima edasimineku Valgamaal just noorte vabaaja tegevuste võimaldamise valdkonnas.
Lisaks sellele toodi eriliselt esile veel kolme kogukonda: Sangaste oma rukkikultuuri ja rahvatraditsioonide väärtustamisega pälvis "Pärandihoidja 2012" nimetuse; Ritsu, kus läbi aegade on rahvasport suure au sees olnud sai tunnustatud kui "Sportlik kogukond 2012" ja"Aasta üllataja 2012" tiitli viis endaga Nõuni Purjeklubi, kes on esmapilgul nii merega seotud huviala toonud Valgamaale Nõuni järvele ja teinud palju selleks, et ka nendel, kes purjetamisega kunagi varem pole kokku puutunud, oleks võimalus seda õppida ja oma esimesed sõidud teha.Lisaks jagus seekord tunnustust veel ka Arula, Lüllemäe, Jeti, Vaalu, Palupera, Aakre, Neeruti, Pedajamäe, Tsirgumäe-Sooblase, Taagepera, Karula ja Kaagjärve külale.
Lühikokkuvõtet kõigi konkursile esitatud külade kohta saad lugeda Valgamaa Partnerluskogu veebiltwww.valgaleader.ee/images/Klade_kirjeldused_2012.pdf
Päeva keskel jõudis Harglasse ka ETV võttegrupp ja tõsiselt hea meel on selle üle, et jõudsime 13. oktoobri AK uudistesse siitmailt positiivse sõnumiga. Saate videolõiku saab vaadata etv.err.ee/index.php
Valgamaa Partnerluskogu tänab Hargla kandi rahvast suurepärase vastuvõtu ja hea koostöö eest tänuürituse korraldamisel!
Allikas: Valgamaa Partnerluskogu
16. oktoober 2012. a
12. oktoobril toimus Hargla Maakultuurimajas Valgamaa Partnerluskogu külade tänuüritus ja filmi „Valgamaa Külalood“ esilinastus.
Seekord oli ühendavaks teemaks lood meis endis ja kogukonnas.
Päeva avas Taheva vallavanem ja Valgamaa Partnerluskogu juhatuse esimees Monika Rogenbaum. Seejärel andis päeva moderaator Marek Mekk sõnajärje üle Piret Päärile, kes rääkis lugude tähtsusest kogukonnale.
Pireti ettekanne, õigemini küll tema jutustus tõmbas kohe alguses endaga kaasa kogu saali, parallelselt kuulamisega aga keerlesid peas oma lood, mis hakkasid väljapääsu otsima.
Peale virgutavat kohvipausi koguneti taas saali, et saada osa suvistest Valgamaa külalugudest. Selle tõid filmikeeles meieni noored filmitegijad Kerli Adov ja Ott Rõngas. Kerli elab meie oma maakonna Pühajärve külas, õpib Tallinna Ülikooli Balti Filmi ja Meediakoolis stsenaristikat ja filmis oli tema kanda stsenaariumi koostamine ja režissööri töö. Ott on pärit Pärnumaalt Murru külast, õpib Tallinna Ülikoolis kunstiteraapia erialal ja lisaks operaatori ja helindaja tööle filmis on suur osa seal kõlanud muusikast loodud ja ka esitatud Oti enda poolt.
Läbi selle filmi tajume, et alati ei peagi lugu otseselt rääkima. Lugu saab edasi anda ka emotsioonide, näoilme, detailide ja palju muu kaudu. Ja kõik me tajume seda erinevalt ehk siis vastavalt sellele, mis tunde see meis endis tekitab.
Siinkohal tahaks teha suure kummarduse ja öelda siirad tänusõnad kõigile nendele küladele, kes andsid meile võimaluse saada osa nende küla loost läbi sealsete inimeste. Aitäh teile Kaagjärve küla, Pedajamäe küla, Nõuni Purjeklubi, Neeruti küla, Ilmjärve küla, Tsirgumäe-Sooblase külad, Karula küla, Taagepera küla, Sangaste alevik ja Palupera küla.
Päeva lõpetas tunnustamise osa, kus Valgamaa Partnerluskogu tutvustas ja tänas konkursile esitatud külasid. Konkurss „Väärt Kodupaik“ toimus juba neljandat korda. Selle raames kutsusime üles märkama ja teada andma nendest küladest ja kogukondadest, kus viimase aasta jooksul on sealsete elanike omaalgatuse tulemusena toimunud positiivseid muutusi Seekord esitati tunnustamiseks kokku 18 kogukonda, kelle esindajad suures enamuses Harglas ka kohal olid.
Sellel aastal sai tiitli "Tegus kodupaik 2012" endale Kappermäe Selts, kes koondab enda alla 4 küla – Tõutsi, Kaurutootsi, Kassiratta ja Ilmjärve.
Harglasse kohapeale jäi sealset aktiivset tegevust ja koostööd väärtustav "Ettevõtlik kodupaik 2012" ja "Parim paik noortele 2012" on Õru kogukond, kes on teinud suurima edasimineku Valgamaal just noorte vabaaja tegevuste võimaldamise valdkonnas.
Lisaks sellele toodi eriliselt esile veel kolme kogukonda: Sangaste oma rukkikultuuri ja rahvatraditsioonide väärtustamisega pälvis "Pärandihoidja 2012" nimetuse; Ritsu, kus läbi aegade on rahvasport suure au sees olnud sai tunnustatud kui "Sportlik kogukond 2012" ja"Aasta üllataja 2012" tiitli viis endaga Nõuni Purjeklubi, kes on esmapilgul nii merega seotud huviala toonud Valgamaale Nõuni järvele ja teinud palju selleks, et ka nendel, kes purjetamisega kunagi varem pole kokku puutunud, oleks võimalus seda õppida ja oma esimesed sõidud teha.Lisaks jagus seekord tunnustust veel ka Arula, Lüllemäe, Jeti, Vaalu, Palupera, Aakre, Neeruti, Pedajamäe, Tsirgumäe-Sooblase, Taagepera, Karula ja Kaagjärve külale.
Lühikokkuvõtet kõigi konkursile esitatud külade kohta saad lugeda Valgamaa Partnerluskogu veebiltwww.valgaleader.ee/images/Klade_kirjeldused_2012.pdf
Päeva keskel jõudis Harglasse ka ETV võttegrupp ja tõsiselt hea meel on selle üle, et jõudsime 13. oktoobri AK uudistesse siitmailt positiivse sõnumiga. Saate videolõiku saab vaadata etv.err.ee/index.php
Valgamaa Partnerluskogu tänab Hargla kandi rahvast suurepärase vastuvõtu ja hea koostöö eest tänuürituse korraldamisel!
uudiseid mtü kappermäe seltsilt
"Otepää Teataja" 14.09.2012
http://www.otepaa.ee/ot/345%20OT%20nr.15.pdf
Juulis valmis MTÜ Kappermäe Seltsi külakeskuse alumine korrus. Tänud Tarmo Ladvale ja OÜ Otepää Ehitusgrupp tublidele ehitajatele. Esimene suurem pidu uues seltsimajas toimus 15. juulil – Ilmjärve kooli kokkutulek. Ürituse toimumise eest suur tänu KOP-ile ning Maie Eensalule ja Valter Luusele.
14. juulil avasime uues seltsimajas maalinäituse „Juulimaalijad“. Näituse tööd on valminud õp. Evi Gailiti juhendamisel maalilaagris 2009-2011 aastal. 24-29 juuli toimus uus maalilaager Ilmjärvel Alliku talus. Osalejaid oli seekord 26 ja kokku oli laagri lõpunäitusel üleval 164 maali. 17 septembrist -29. oktoobrini on Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses üleval näitus „Juulimaalijad 2012“. Laagri ja näituse eest suur tänu õpetaja Evi Gailitile, Ene-Mall ja Urmas Tuubelile ning Kohaliku Omaalgatuse Programmile.
1. septembril pidasime uues seltsimajas pidu „Tere kool ja argirutiin“. Õnnitlesime esimesse klassi astujaid Tuule-Liisi ja Aneth Kaileeni ning ütlesime tere tulemast Riekele Saksamaalt. Lapsed ja vanemad üheskoos võistlesid koolikoti pakkimises, võistkonna autoportree joonistamises, õuesõppetunni ja klassiõhtu korraldamises ning viktoriinis. Peo lõpetas suur koolialguse tordi söömine.
Meie seltsi tegemistest saab lugeda kodulehel www.kappermae.weebly.com
Pille ja Peeter Kangur
MTÜ Kappermäe Seltsist
http://www.otepaa.ee/ot/345%20OT%20nr.15.pdf
Juulis valmis MTÜ Kappermäe Seltsi külakeskuse alumine korrus. Tänud Tarmo Ladvale ja OÜ Otepää Ehitusgrupp tublidele ehitajatele. Esimene suurem pidu uues seltsimajas toimus 15. juulil – Ilmjärve kooli kokkutulek. Ürituse toimumise eest suur tänu KOP-ile ning Maie Eensalule ja Valter Luusele.
14. juulil avasime uues seltsimajas maalinäituse „Juulimaalijad“. Näituse tööd on valminud õp. Evi Gailiti juhendamisel maalilaagris 2009-2011 aastal. 24-29 juuli toimus uus maalilaager Ilmjärvel Alliku talus. Osalejaid oli seekord 26 ja kokku oli laagri lõpunäitusel üleval 164 maali. 17 septembrist -29. oktoobrini on Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses üleval näitus „Juulimaalijad 2012“. Laagri ja näituse eest suur tänu õpetaja Evi Gailitile, Ene-Mall ja Urmas Tuubelile ning Kohaliku Omaalgatuse Programmile.
1. septembril pidasime uues seltsimajas pidu „Tere kool ja argirutiin“. Õnnitlesime esimesse klassi astujaid Tuule-Liisi ja Aneth Kaileeni ning ütlesime tere tulemast Riekele Saksamaalt. Lapsed ja vanemad üheskoos võistlesid koolikoti pakkimises, võistkonna autoportree joonistamises, õuesõppetunni ja klassiõhtu korraldamises ning viktoriinis. Peo lõpetas suur koolialguse tordi söömine.
Meie seltsi tegemistest saab lugeda kodulehel www.kappermae.weebly.com
Pille ja Peeter Kangur
MTÜ Kappermäe Seltsist
ilmjärve kool 245
vilistlaste taaskohtumine

"Otepää Teataja" 10.08. 2012
http://www.otepaa.ee/ot/343%20OT%20nr.13.pdf
Otepää kihelkonnas avati Ilmjärve kroonumõisa maadel Ilmjärve kool 1767. aastal. Kool töötas vahelduva eduga kuni 1977. aastani, andes koolitarkust enam kui kaks sajandit tuhandetele maa lastele. Sageli kodu- ja kooliteed rohtuvad, kuid ei unune. Mida vanemaks lähevad mälestused, seda nooremaks mõtted noorpõlve kodu ja kooli ajast. Ilmjärve kooli vilistlased on hakanud korraldama kokkutulekuid alates 1986. aastast. Järjekordne kokkutulek toimus 15. juulil. Vana koolimaja juurde kogunes 58 endist õpilast ja õpetajat koos saatjatega. Vanuselt ja välimuselt väga eripalgelised, kellest kõige vanem lõpetas kooli 1939. aastal ja noorim lahkus koolist selle sulgemisel, 1977. aastal. Tulijaid võttis vastu kooli õuel meeleoluka mänguga Pühajärve Puhkpilliorkester. Pildistamise järel siirduti Tõutsi külla Lokumärdi tallu, kus vilistlasi võõrustas Kappermäe Selts oma värskelt renoveeritud majas. Pärast piknikulaua katmist algas seltskondlik osa, mida juhtis Pühajärve kooli õpetaja Maie Eensalu. Orkestri saatel alustati lauluga „Mälestus Ilmjärve koolist“. Laulu autor on manalamees Manivald Milk (lõpetas kooli 1934. aastal). Leinaseisakuga mälestati ja austati siit ilmast lahkunud koolikaaslasi. Järgnesid sõnavõtud, tervitused ja vilistlaste
meenutused, mis vaheldusid orkestrimängu, Pühajärve kooli õpetaja Lii Petersoni viiuli ja vilistlase Enno Kasemetsa akordioni helide saatel mineviku meelislauludega.
Kappermäe Seltsi juhtiv jõud ja Tõutsi külavanem Peeter Kangur tutvustas seltsi tegevust, seltsihoone renoveerimise käiku ja tulevikuplaane. Need täituvad kindlasti energiliste seltsi aktivistide Peeter ja Pille Kanguri, Ene-Mall Vernik-Tuubeli ja teiste tublil juhendamisel. Siinkohal tuleb nentida ajaloolist tõika: kui vanasti Ilmjärve seltsielu keskuseks oli koolimaja, siis nüüd võõrustab külaselts oma majas kooli
vilistlasi! Tervitusi vilistlastele tõi Pühajärve kooli direktor Miia Pallase ja tuntud haridustegelane Ene-Mall Vernik-Tuubel. Oma tervitusi kokkutulijatele oli saatnud endine kauaaegne direktor (1955-1963) Vilbret Prii ja õpetaja (1956-1963) Aino Prii ning kooli vilistlane ja endine Pühajärve vallavanem Tõnis Kaur. Vanimat osavõtjat, 87aastast vilistlast Aksel Laulu (lõpetas kooli 1939. aastal) peeti meeles tähtpäevalise mälestuskruusiga. Kuulati vilistlaste meenutusi ja mälestusi. Väga huvitavad ja omapärased olid Maie Pervik-Sõstra ja Ando Eensalu kooliteed. Nii möödusid tunnid kiiresti. Korraldajaid peeti meeles arvukate lilledega. Oldi tänulikud korraldajatele ja eriti Kappermäe Seltsile. Koosviibimise lõpul võeti vastu ühine otsus tulla jälle kokku kolme aasta pärast. Kuna senised kokkutulemistele kutsujad on vanad ja väsinud või
juba manalas, siis valiti uus, 5liikmeline korralduskomitee. Edu ja toimekust nendele, sest tulijaid on alati, kui on ainult kutsujaid ja korraldajaid.
Sellele kokkutulekule kutsuja ja kooli lõpetaja
1943. aastal VALTER LUUSE
http://www.otepaa.ee/ot/343%20OT%20nr.13.pdf
Otepää kihelkonnas avati Ilmjärve kroonumõisa maadel Ilmjärve kool 1767. aastal. Kool töötas vahelduva eduga kuni 1977. aastani, andes koolitarkust enam kui kaks sajandit tuhandetele maa lastele. Sageli kodu- ja kooliteed rohtuvad, kuid ei unune. Mida vanemaks lähevad mälestused, seda nooremaks mõtted noorpõlve kodu ja kooli ajast. Ilmjärve kooli vilistlased on hakanud korraldama kokkutulekuid alates 1986. aastast. Järjekordne kokkutulek toimus 15. juulil. Vana koolimaja juurde kogunes 58 endist õpilast ja õpetajat koos saatjatega. Vanuselt ja välimuselt väga eripalgelised, kellest kõige vanem lõpetas kooli 1939. aastal ja noorim lahkus koolist selle sulgemisel, 1977. aastal. Tulijaid võttis vastu kooli õuel meeleoluka mänguga Pühajärve Puhkpilliorkester. Pildistamise järel siirduti Tõutsi külla Lokumärdi tallu, kus vilistlasi võõrustas Kappermäe Selts oma värskelt renoveeritud majas. Pärast piknikulaua katmist algas seltskondlik osa, mida juhtis Pühajärve kooli õpetaja Maie Eensalu. Orkestri saatel alustati lauluga „Mälestus Ilmjärve koolist“. Laulu autor on manalamees Manivald Milk (lõpetas kooli 1934. aastal). Leinaseisakuga mälestati ja austati siit ilmast lahkunud koolikaaslasi. Järgnesid sõnavõtud, tervitused ja vilistlaste
meenutused, mis vaheldusid orkestrimängu, Pühajärve kooli õpetaja Lii Petersoni viiuli ja vilistlase Enno Kasemetsa akordioni helide saatel mineviku meelislauludega.
Kappermäe Seltsi juhtiv jõud ja Tõutsi külavanem Peeter Kangur tutvustas seltsi tegevust, seltsihoone renoveerimise käiku ja tulevikuplaane. Need täituvad kindlasti energiliste seltsi aktivistide Peeter ja Pille Kanguri, Ene-Mall Vernik-Tuubeli ja teiste tublil juhendamisel. Siinkohal tuleb nentida ajaloolist tõika: kui vanasti Ilmjärve seltsielu keskuseks oli koolimaja, siis nüüd võõrustab külaselts oma majas kooli
vilistlasi! Tervitusi vilistlastele tõi Pühajärve kooli direktor Miia Pallase ja tuntud haridustegelane Ene-Mall Vernik-Tuubel. Oma tervitusi kokkutulijatele oli saatnud endine kauaaegne direktor (1955-1963) Vilbret Prii ja õpetaja (1956-1963) Aino Prii ning kooli vilistlane ja endine Pühajärve vallavanem Tõnis Kaur. Vanimat osavõtjat, 87aastast vilistlast Aksel Laulu (lõpetas kooli 1939. aastal) peeti meeles tähtpäevalise mälestuskruusiga. Kuulati vilistlaste meenutusi ja mälestusi. Väga huvitavad ja omapärased olid Maie Pervik-Sõstra ja Ando Eensalu kooliteed. Nii möödusid tunnid kiiresti. Korraldajaid peeti meeles arvukate lilledega. Oldi tänulikud korraldajatele ja eriti Kappermäe Seltsile. Koosviibimise lõpul võeti vastu ühine otsus tulla jälle kokku kolme aasta pärast. Kuna senised kokkutulemistele kutsujad on vanad ja väsinud või
juba manalas, siis valiti uus, 5liikmeline korralduskomitee. Edu ja toimekust nendele, sest tulijaid on alati, kui on ainult kutsujaid ja korraldajaid.
Sellele kokkutulekule kutsuja ja kooli lõpetaja
1943. aastal VALTER LUUSE
MTÜ KAPPERMÄE SELTSI TEGEMISTEST
"Otepää teataja" 17.06.2011
http://www.otepaa.ee/ot/320%20OT%20nr%2011.pdf
MTÜ Kappermäe Selts püüab arendada Tõutsi, Ilmjärve, Kassiratta ja Kaurutootsi külade ühistegevust. Seltsi eestvedamisel on toimunud sellel aastal juba 8 üritust.
Aasta algas talvisel vaheajal suusamatkaga, mille jätk oli meeste ööbimisega suusamatk kevadisel koolivaheajal. Päevast sula ja öist külma trotsides suusatasid 10 suuremat ja väiksemat meest Tõutsi küla ümbruse looduses. Vastlapäeval Kappermäel lasi liugu 50 eri vanuses inimest. Tore päev lõppes meeste lauluga naisperele naistepäeva puhul. Kõige rahvarohkem üritus oli jürituli Kappermäel. Igast külast kust inimesed tule äärde kogunesid, toodi tõrvikuga tuli ja küladest toodud tuledest süüdati trompeti helide saatel suur Jürituli. Jüripäeval toimusid ka esimesed lüpsipingi viskamise võistlused. Aprillis osalesime üle-eestilisel liikumispäeval pühapäevase matkaga. Matka sihtpunktis imetlesime vaadet Suurel-Munamäele ja Vällamäele. Selliseid kauneid kohti on meie kandis! Märtsis olid mullavedamise talgud ja mais „Teeme ära 2011“ talgupäeval koristasime Lokumärdi talu ümbrust. Seal on praegu OÜ Otepää Ehitusgrupp ehitamas meie seltsimaja. Talgupäeva lõpus toimusid hernesupi söömise talgud. Kõige tublim talguline sõi 4 kausitäit suppi! 22. mail toimus esimene oma küla laat. Müüdi käsitööd, taimi, keraamikat, pajuvitstest toole, tšintšilja nahku, mänguasju, mune, kanu ja kukki. Toimus heategevuslik oksjon seltsi toetuseks. Oksjonil müüdi riigikogu liikme kallistust ja riigikogu liikme naise kallistust, 2 munakivi, Aili luuleraamat. Külavanema õhtuse õlle ostja sattus pakkumisega nii hoogu ning ostis õlle 10 korda kallima hinnaga ja alles siis meenus talle, et ta ei joo ju õlut. Laada lõpus näitas Roomet akrobaatika trikke ja vanaema Aili kasvatas tiritamme. Laada oksjoni ja annetustega kogunes seltsimaja ehituse toetuseks 214,76 eurot. Reedel, 24. juunil kell 19.00 toimub Kappermäel meie külade jaanituli. Kavas tants, ühislaulmine, köievedu ja saapavise.
Pille Kangur
MTÜ Kappermäe Seltsi liige
http://www.otepaa.ee/ot/320%20OT%20nr%2011.pdf
MTÜ Kappermäe Selts püüab arendada Tõutsi, Ilmjärve, Kassiratta ja Kaurutootsi külade ühistegevust. Seltsi eestvedamisel on toimunud sellel aastal juba 8 üritust.
Aasta algas talvisel vaheajal suusamatkaga, mille jätk oli meeste ööbimisega suusamatk kevadisel koolivaheajal. Päevast sula ja öist külma trotsides suusatasid 10 suuremat ja väiksemat meest Tõutsi küla ümbruse looduses. Vastlapäeval Kappermäel lasi liugu 50 eri vanuses inimest. Tore päev lõppes meeste lauluga naisperele naistepäeva puhul. Kõige rahvarohkem üritus oli jürituli Kappermäel. Igast külast kust inimesed tule äärde kogunesid, toodi tõrvikuga tuli ja küladest toodud tuledest süüdati trompeti helide saatel suur Jürituli. Jüripäeval toimusid ka esimesed lüpsipingi viskamise võistlused. Aprillis osalesime üle-eestilisel liikumispäeval pühapäevase matkaga. Matka sihtpunktis imetlesime vaadet Suurel-Munamäele ja Vällamäele. Selliseid kauneid kohti on meie kandis! Märtsis olid mullavedamise talgud ja mais „Teeme ära 2011“ talgupäeval koristasime Lokumärdi talu ümbrust. Seal on praegu OÜ Otepää Ehitusgrupp ehitamas meie seltsimaja. Talgupäeva lõpus toimusid hernesupi söömise talgud. Kõige tublim talguline sõi 4 kausitäit suppi! 22. mail toimus esimene oma küla laat. Müüdi käsitööd, taimi, keraamikat, pajuvitstest toole, tšintšilja nahku, mänguasju, mune, kanu ja kukki. Toimus heategevuslik oksjon seltsi toetuseks. Oksjonil müüdi riigikogu liikme kallistust ja riigikogu liikme naise kallistust, 2 munakivi, Aili luuleraamat. Külavanema õhtuse õlle ostja sattus pakkumisega nii hoogu ning ostis õlle 10 korda kallima hinnaga ja alles siis meenus talle, et ta ei joo ju õlut. Laada lõpus näitas Roomet akrobaatika trikke ja vanaema Aili kasvatas tiritamme. Laada oksjoni ja annetustega kogunes seltsimaja ehituse toetuseks 214,76 eurot. Reedel, 24. juunil kell 19.00 toimub Kappermäel meie külade jaanituli. Kavas tants, ühislaulmine, köievedu ja saapavise.
Pille Kangur
MTÜ Kappermäe Seltsi liige
Suusamatk Vidrike ja Tõutsi küngastel
"Otepää Teataja" 28.01.2011 http://www.otepaa.ee/ot/311%20OT%20nr%202.pdfhttp://eestielu.delfi.ee/eesti/valgamaa/otepaa/sport/suusamatk-vidrike-ja-toutsi-kungastel.d?id=43906865
MTÜ Kappermäe Selts eesotsas isade Priit Jaaganti, Ain Kaha ja Peeter Kanguriga korraldasid 6. jaanuaril lastele suusamatka Vidrike ja Tõutsi küla küngaste vahel.
Esmalt jagasid isad ja lapsed omavahel ära matka varustuse toidu, kirve, sae ja potid. Oma kuivi riideid ja suuski tuli muidugi igaühel endal vedada. Ilm oli suusamatkaks hea, kuna lund oli palju, isegi liiga palju ja külma -10 kraadi.
Matk algas Vidrike vaatetornist avaneva kauni vaate imetlemisega. Matka jooksul tegime kaks korda lõket. Lõkke süütamisel kasutasime suvisel ellujäämiskursusel omandatud teadmisi, süütepulka ja tampoone. Esimeses puhkepaigas soojendasime lõkkepaistel ainult varbaid ja sõime šokolaadi. Tehti plaane ka kevadiseks ööbimisega suusamatkaks. Matka lõpus keetsime seljankat ja vaarikavarreteed. Päeva lõpuks olid kõik pikast matkast väsinud, aga rõõmsad.
Liis Kangur
matkaja
Jõululaps Mati Naruski ehk Valgamaa talunik nr 2 hooldab valla teid
20.12.2008 "Valgamaalane" Reporter Helju Keskpalu
http://www.valgamaalane.ee/?id=60696
Ühes Otepää kuppelmaastikul asuvas talus pole jõulud mitte ainult rahvakalendritähtpäev ja riigipüha, vaid ka midagi väga isiklikku, kuna Mati Naruski on sündinud pühal ööl ja võtnud naise esimesel jõulupühal. Olgu alustuseks kohe öeldud, et Mati Naruski pole «Viljaveski» - aegadest tuntud telemees Mati Narusk, aga ka teda teavad paljud. Teavad tema tööde ja tegemiste järgi, teavad kui talunikku.
Valgamaa mees Mati Naruski elab Otepää vallas Tõutsi külas Laane talus, mille ta ostis 1972. aastal 3250 rubla eest.
Jõulud, sünnipäev, pulma-aastapäev – tähtpäevad korraga
Jõulud on ukse ees. Naruskite pere sõidab sel puhul isatallu kokku. Selles peres on aga peale jõulupühade veel kaks tähtpäeva – isal kui jõululapsel on sünnipäev ja vanematel on ka pulma-aastapäev. Tütar Merikese sõnul kipuvad jõulud küll teisi tähtpäevi varjutama. Isale aga see just meeldibki – ei tee teistele palju tüli, saab korraga kõik üle elatud ja on kergem pidada.
Küll tahaks perenaine Aili Naruski jõuluõhtul ka surnuaeda ja kirikusse minna, aga seda ta tavaliselt teha ei saa, sest külalised jõuavad enne kohale.
Jõululaud tuleb nagu teistelgi, aga vahel väikese erandiga – kopraroogasid ikka igaüks ei paku. Verivorsti tegemisekski on Aili koprasooli proovinud.
Õnnitlusi saabub mitmel viisil. Mõnelt õnnitlejalt tuleb igaks tähtpäevaks eraldi kaart, mõnelt kõik soovid ühel kaardil.
Abikaasa Aili hinges valitseb neil päevil ka kurbus, kuna tema ema on surnud 19. detsembril ja maetud 26. detsembril. Siis oli ta 11. klassis, aga jõuluaeg seostub alati ka selle kaotusega.
Selles peres kulgeb kõik kuidagi loomulikku rada pidi. Nii oli juba abiellumisegagi. Aili oli siis 19, töötas Põlva hoiukassas raamatupidajana, Mati oli 25, ajas ALMAVÜ asju Põlva rajoonikomitee esimehena. Kui ta hoiukassas komsomolimaksu maksmas käis, jäi talle Aili silma. Peagi jõudsid noored nii kaugele, et hakkasid õhtuti teineteisele luulet lugema.
Ühel päeval ütles Mati Ailile, et tal on natuke raha kogutud, ostaks õige tumeda ülikonna. «Miks?» küsis Aili. «Teeks pulmad ära,» vastas Mati. Tuli välja, et see oligi abieluettepanek.
Abielu registreeriti sügava lumega talvel jõulu esimesel pühal Põlva perekonnaseisuaktide büroos, pulmapidu peeti Kurmu talus. Aili mäletab sõrmustatud käe sõrmevahes õnnitlustest tekkinud ville ja pulmaööd ümara õlekoti peal vanaaegses voodis, kust noorpaar kogu aeg maha veerema kippus.
Aili õpetajad imestasid, kuidas nii vaikne tüdruk esimeste hulgas mehele läks. Mees aga leidis, et kahekümne viie aastaselt on paras naine ära võtta. Nüüd saab sellest 43 aastat. Paistab, et õige naine sai valitud.
Kodu, mis on igaveses remondis
Mati ja Aili Naruski elasid esmalt Põlva lähedal Mammastes kahekorruselise maja kahetoalises korteris. Laste kasvatamiseks pidasid nad siiski vajalikuks omaette elamine muretseda ja nii hakkasidki Eestis ringi vaatama.
Neile hakkas meeldima talukoht Otepää-mail ja nii kolisid nad Põlvamaalt Valgamaale. Oli aasta 1972. Koht oli küllaltki korras. Aegade jooksul on aga siin palju muutunud. Elumaja on pikkust juurde saanud, ruume ümber ehitatud, teine korrus välja ehitatud, väikesed aknad suurtega vahetatud.
Pererahvas naerab, et nende maja on igaveses remondis. Praegu on käsil ruumide seintes palkide paljastamine. «Ikka kirstule lähemale. Kuidas muidu seal pärast ennast tunned, kui ei oska puidu sees olla,» seletab perenaine nende ettevõtmist.
Õues on mitmesugused puidust valmistatud kujud – puumamma, öökullid, suur ja väike karu, metssiga. Need on meisterdanud üks nüüd Hiiumaal elav endine selle kandi karjatalitaja Maire Põldmaa.
Talunik nr 2 on leidnud oma hobi
Mati Naruski nimetab end Valgamaa talunikuks nr 2. Ta oli ka taluliidu asutamise initsiatiivgrupis. Ehitas endale siis suure lauda, muretses sinna 30 lüpsilehma. Ajad muutusid ja naisele käis laudatöö üle jõu. Kui ta infarkti sai, lõpetati see tegevus ära. Praegu on talus vaid kaks koera ja külla tulnud ning jäänud kass.
Talul on 11 hektarit põllumaad. Varem renditi seda isegi juurde. «Nüüd niidan PRIA toetusega sealt heina ära,» rääkis Naruski. Endale veel kasvatatakse aedvilja ja kartulit, aga see ei tasu ka ennast ära. Ent peremees ei kurda. Perefirmaga teeb veoteenuseid. Väikesed puidutööd on nii hobi kui ka sissetulek pensionile lisaks.
Mati Naruskil on kahe sahaga lumetõrjetraktor, väiketraktor, mille külge käib heinaniiduk, ja frontaalkopp. Valgamaalase külaskäigu ajalgi käidi temaga lepingut sõlmimas, et ta võtaks viie küla lumetõrje enda hooleks. Teehooldust vallale on ta teenustööna ikka teinud. Tormi ajalgi pidi väljas olema.
Endises laudas on puidu- ja rauatöökoda. Peremees valmistab seal endale kõik ehituseks vajaliku, on ka teenustöid teinud. Katuselaastudki pole talle võõrad.
Laane talul on 43 hektarit maad, sellest 18 hektarit metsamaad, seitse-kaheksa on veekogude all. Mets on tagavaraks. Sealt saab kütte oma tarbeks ja muud tarbepuud.
Matile meeldib järvi rajada. Üks neist oli enne heinamaa. Majandiaegsed turbamulla karjääridki on järveks tehtud. Praegu on tal kolmas pooleli. Tema ei raja neid selleks, et seal kultuuriüritusi korraldada. Talle meeldib loodus, tal on vajadus järvi teha, talle meeldib vesi ja vesiroosid selle peal.
Suurveega tulid haugid, särjed ja ahvenad Laane talu järve. Perenaine armastab kala püüda. Mõnikord teevad ka seda mehega kahekesi.
Veekogu on rõõmuallikas, vahel võib aga ka elu ohtu seada. Peremees läks kord kummipaadiga järvejäässe vajunud koera päästma. Paat läks kummuli ja langes päästjale peale. Õnneks sai ta haarata järve saarel kasvava põõsa okstest ja enda nii välja tõmmata. Koer uppus paraku ära. Peremees tegi talle puukirstu ja mattis väärikalt.
Kuigi koerast oli väga kahju, oli hing ometi rahul, et sai teha kõik, mis tema võimuses.
Perenaine on eluaeg luuletusi loonud. Omal ajal on tal neid maakonnalehes päris palju avaldatudki.
Peremees on jahimees, Pühajärve jahiseltsi liige. Metsas kolamise huvi on tema sugupuus vanaisast peale olnud, nagu ta ise räägib. 2007. aasta detsembri «Eesti Jahimehes» kirjutas Mati Naruski: «Mets katab, toidab, kaitseb, ravib, rahustab.»
Seda vana tõde ta usub. Sügis- ja talvisel jahihooajal osaleb ta ühisjahis. Muidu käib metsas juba meelsamini fotoaparaadi kui püssiga. Oma jahiseltsiga on ta ka Soomes Euroopa jahimessil käinud.
Metsaga on Mati Naruski mitut moodi seotud. Mitte kaugel tema kodust asub Rootsis elavale Addold Mossinile kuuluv taarausu keskus. Naruski on selle vanem ja hooldaja.
Aino Kallas novelli «Püha jõe kättemaks» jõgi saab alguse Naruskite kodu lähedal asuva Ilmjärve kooli juurest metsast. Mati Naruski kui MTÜ Kappermäe liige tahab selle ühingu kaudu lastele loodusharidust anda ja ümbruskonnaga seotud vanaaegseid lugusid elustada.
Aktiivse inimesena on ta pikalt külavanem olnud. Nüüd on külavanem ja MTÜ eestvedaja Peeter Kangur, Naruski aktiivne kaasalööja. Tõutsi küla on tema sõnul ümbruskonna kõige lasterikkam paik. Talunikul on lastega hea side. Lasteaia lastega on ta linnupuure kokku löönud ja üles pannud. Kui linnuhääli käidi metsas koos kuulamas, oli ka üks linnuteadlane kohale kutsutud.
«Siin on ju hea ümber järve jalutada ja loodust tutvustada,» rääkis Mati Naruski.
Naruskite kodu ei ole turismitalu. Nad ei taha, et võõrad inimesed kogu aeg nende talus oleksid. Mitmesugused loomeinimesed on aga küll külas käinud, oma jälje külalisteraamatusse ja riiulile jätnud. Luulelaagreidki on siin korraldatud.
Üks külaline on olnud kirjanik Mats Traat, kelle sünnikodu Kuutsemäel. Temaga käidi ka taarausu keskuses. Traadi raamatud on Mati Naruskil kõik läbi loetud.
Jõululaps Mati Naruski on luulelise hingega. Kas temale jõuluvana ka tuleb, ei tea. Et ta aga pere keskel mandoliini kätte võtab ja laulma hakkab, see võib küll juhtuda. Nad ju kõik lauluinimesed.
Mati Naruski
Sünniaeg: 25. detsember 1940 kell üks öösel.
Sünnikoht: Põlvamaa Mooste vald, Suuremetsa küla, Kurmu talu
Kooliaridus: Jaanimõisa 7 klassiline kool (1956), Tartu elektrimehaanikute kool (1958), Väimela tehnikum elektrifitseerimise alal (1972).
Tööraamat: brigadir Meeksi ja Mehikoorma vahelise kõrgepingeliini ehitusel, ALMAVÜ Põlva rajoonikomitee esimees, elektrik Põlva teeninduskombinaadis, Põlva kolhoosis, Valgamaa Kommunisti sovhoosis.
Tegevus: talunik.
Pulmapäev: 25. detsember 1965
Pere: abikaasa Aili Naruski, kolm last ja üheksa lapselast. Tütar Õnneke on Karula valla sotsiaaltöötaja, poeg Esmar elab Maardus, peab vanematega koos perefirmat OÜ Eritehnik, tütar Merike on praegu lapsepuhkusel.
Kommentaar
Ülle Kübarsepp, ajakirjanik, talupidaja
«Tunnen Matit nii kaua, et ei mäletagi, millal teda esimest korda nägin. Kindlasti jääb see Kommunisti sovhoosi, hiljem Pühajärve sovhoosi aegadesse. Mina toimetasin oma loomaarsti toimetusi, tema enda omasid. Tihedamalt hakkasime suhtlema kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses, kui algas hoogne ja optimistlik taluliikumise aeg.
Meie pered olid maakonnas esimeste seas, kes julgesid alustada talupidamisega. Päris alguses tegutsesid nii sovhoos kui talud paralleelselt, mis tekitas palju pingeid eri kogukondade vahel. Aga Matit tean alati kui väga diplomaatiliselt käituvat inimest, vaieldamatut arvamusliidrit ja eestvedajat.
Koos hea naabri ja mõttekaaslase Taavi Pargiga käisid nad esimestena ka välismaal uuemaaegset talundust uurimas ning pruugitud põllutehnikat toomas.
Omal ajal oleme koos käinud igasugustel õppepäevadel: küll loomakasvatuspäevadel, küll põllu- ja turismipäevadel ning kindlasti kusagil veel.
Kuna olime üks üsna aktiivne seltskond maainimesi, oli meil liikumist palju. Kuigi ajad on olnud muutlikud, on Mati endiselt ree peal: ta on leidnud uued väljakutsed, pole vanasse kinni jäänud.»
Aili Naruski, abikaasa
«Teist sellist meest ei leia. Mati on naeruline, vaikne, ei vaidle naisele vastu, rahulik, töökas, tark, edasipüüdlik, õpihimuline – mida näeb, teeb järele. Vanaisana peaks ta lastelaste vastu küll nõudlikum olema.»
Merike Naruski, vanematekodus elav tütar
«Mati on isa, nagu üks isa olema peab: armastav, kodust hooliv, töökas, leidlik, alati lahtiste kätega, oskab kõike mingi nõksuga parandada ja maakeeles öeldes sitastki saia teha.»
http://www.valgamaalane.ee/?id=60696
Ühes Otepää kuppelmaastikul asuvas talus pole jõulud mitte ainult rahvakalendritähtpäev ja riigipüha, vaid ka midagi väga isiklikku, kuna Mati Naruski on sündinud pühal ööl ja võtnud naise esimesel jõulupühal. Olgu alustuseks kohe öeldud, et Mati Naruski pole «Viljaveski» - aegadest tuntud telemees Mati Narusk, aga ka teda teavad paljud. Teavad tema tööde ja tegemiste järgi, teavad kui talunikku.
Valgamaa mees Mati Naruski elab Otepää vallas Tõutsi külas Laane talus, mille ta ostis 1972. aastal 3250 rubla eest.
Jõulud, sünnipäev, pulma-aastapäev – tähtpäevad korraga
Jõulud on ukse ees. Naruskite pere sõidab sel puhul isatallu kokku. Selles peres on aga peale jõulupühade veel kaks tähtpäeva – isal kui jõululapsel on sünnipäev ja vanematel on ka pulma-aastapäev. Tütar Merikese sõnul kipuvad jõulud küll teisi tähtpäevi varjutama. Isale aga see just meeldibki – ei tee teistele palju tüli, saab korraga kõik üle elatud ja on kergem pidada.
Küll tahaks perenaine Aili Naruski jõuluõhtul ka surnuaeda ja kirikusse minna, aga seda ta tavaliselt teha ei saa, sest külalised jõuavad enne kohale.
Jõululaud tuleb nagu teistelgi, aga vahel väikese erandiga – kopraroogasid ikka igaüks ei paku. Verivorsti tegemisekski on Aili koprasooli proovinud.
Õnnitlusi saabub mitmel viisil. Mõnelt õnnitlejalt tuleb igaks tähtpäevaks eraldi kaart, mõnelt kõik soovid ühel kaardil.
Abikaasa Aili hinges valitseb neil päevil ka kurbus, kuna tema ema on surnud 19. detsembril ja maetud 26. detsembril. Siis oli ta 11. klassis, aga jõuluaeg seostub alati ka selle kaotusega.
Selles peres kulgeb kõik kuidagi loomulikku rada pidi. Nii oli juba abiellumisegagi. Aili oli siis 19, töötas Põlva hoiukassas raamatupidajana, Mati oli 25, ajas ALMAVÜ asju Põlva rajoonikomitee esimehena. Kui ta hoiukassas komsomolimaksu maksmas käis, jäi talle Aili silma. Peagi jõudsid noored nii kaugele, et hakkasid õhtuti teineteisele luulet lugema.
Ühel päeval ütles Mati Ailile, et tal on natuke raha kogutud, ostaks õige tumeda ülikonna. «Miks?» küsis Aili. «Teeks pulmad ära,» vastas Mati. Tuli välja, et see oligi abieluettepanek.
Abielu registreeriti sügava lumega talvel jõulu esimesel pühal Põlva perekonnaseisuaktide büroos, pulmapidu peeti Kurmu talus. Aili mäletab sõrmustatud käe sõrmevahes õnnitlustest tekkinud ville ja pulmaööd ümara õlekoti peal vanaaegses voodis, kust noorpaar kogu aeg maha veerema kippus.
Aili õpetajad imestasid, kuidas nii vaikne tüdruk esimeste hulgas mehele läks. Mees aga leidis, et kahekümne viie aastaselt on paras naine ära võtta. Nüüd saab sellest 43 aastat. Paistab, et õige naine sai valitud.
Kodu, mis on igaveses remondis
Mati ja Aili Naruski elasid esmalt Põlva lähedal Mammastes kahekorruselise maja kahetoalises korteris. Laste kasvatamiseks pidasid nad siiski vajalikuks omaette elamine muretseda ja nii hakkasidki Eestis ringi vaatama.
Neile hakkas meeldima talukoht Otepää-mail ja nii kolisid nad Põlvamaalt Valgamaale. Oli aasta 1972. Koht oli küllaltki korras. Aegade jooksul on aga siin palju muutunud. Elumaja on pikkust juurde saanud, ruume ümber ehitatud, teine korrus välja ehitatud, väikesed aknad suurtega vahetatud.
Pererahvas naerab, et nende maja on igaveses remondis. Praegu on käsil ruumide seintes palkide paljastamine. «Ikka kirstule lähemale. Kuidas muidu seal pärast ennast tunned, kui ei oska puidu sees olla,» seletab perenaine nende ettevõtmist.
Õues on mitmesugused puidust valmistatud kujud – puumamma, öökullid, suur ja väike karu, metssiga. Need on meisterdanud üks nüüd Hiiumaal elav endine selle kandi karjatalitaja Maire Põldmaa.
Talunik nr 2 on leidnud oma hobi
Mati Naruski nimetab end Valgamaa talunikuks nr 2. Ta oli ka taluliidu asutamise initsiatiivgrupis. Ehitas endale siis suure lauda, muretses sinna 30 lüpsilehma. Ajad muutusid ja naisele käis laudatöö üle jõu. Kui ta infarkti sai, lõpetati see tegevus ära. Praegu on talus vaid kaks koera ja külla tulnud ning jäänud kass.
Talul on 11 hektarit põllumaad. Varem renditi seda isegi juurde. «Nüüd niidan PRIA toetusega sealt heina ära,» rääkis Naruski. Endale veel kasvatatakse aedvilja ja kartulit, aga see ei tasu ka ennast ära. Ent peremees ei kurda. Perefirmaga teeb veoteenuseid. Väikesed puidutööd on nii hobi kui ka sissetulek pensionile lisaks.
Mati Naruskil on kahe sahaga lumetõrjetraktor, väiketraktor, mille külge käib heinaniiduk, ja frontaalkopp. Valgamaalase külaskäigu ajalgi käidi temaga lepingut sõlmimas, et ta võtaks viie küla lumetõrje enda hooleks. Teehooldust vallale on ta teenustööna ikka teinud. Tormi ajalgi pidi väljas olema.
Endises laudas on puidu- ja rauatöökoda. Peremees valmistab seal endale kõik ehituseks vajaliku, on ka teenustöid teinud. Katuselaastudki pole talle võõrad.
Laane talul on 43 hektarit maad, sellest 18 hektarit metsamaad, seitse-kaheksa on veekogude all. Mets on tagavaraks. Sealt saab kütte oma tarbeks ja muud tarbepuud.
Matile meeldib järvi rajada. Üks neist oli enne heinamaa. Majandiaegsed turbamulla karjääridki on järveks tehtud. Praegu on tal kolmas pooleli. Tema ei raja neid selleks, et seal kultuuriüritusi korraldada. Talle meeldib loodus, tal on vajadus järvi teha, talle meeldib vesi ja vesiroosid selle peal.
Suurveega tulid haugid, särjed ja ahvenad Laane talu järve. Perenaine armastab kala püüda. Mõnikord teevad ka seda mehega kahekesi.
Veekogu on rõõmuallikas, vahel võib aga ka elu ohtu seada. Peremees läks kord kummipaadiga järvejäässe vajunud koera päästma. Paat läks kummuli ja langes päästjale peale. Õnneks sai ta haarata järve saarel kasvava põõsa okstest ja enda nii välja tõmmata. Koer uppus paraku ära. Peremees tegi talle puukirstu ja mattis väärikalt.
Kuigi koerast oli väga kahju, oli hing ometi rahul, et sai teha kõik, mis tema võimuses.
Perenaine on eluaeg luuletusi loonud. Omal ajal on tal neid maakonnalehes päris palju avaldatudki.
Peremees on jahimees, Pühajärve jahiseltsi liige. Metsas kolamise huvi on tema sugupuus vanaisast peale olnud, nagu ta ise räägib. 2007. aasta detsembri «Eesti Jahimehes» kirjutas Mati Naruski: «Mets katab, toidab, kaitseb, ravib, rahustab.»
Seda vana tõde ta usub. Sügis- ja talvisel jahihooajal osaleb ta ühisjahis. Muidu käib metsas juba meelsamini fotoaparaadi kui püssiga. Oma jahiseltsiga on ta ka Soomes Euroopa jahimessil käinud.
Metsaga on Mati Naruski mitut moodi seotud. Mitte kaugel tema kodust asub Rootsis elavale Addold Mossinile kuuluv taarausu keskus. Naruski on selle vanem ja hooldaja.
Aino Kallas novelli «Püha jõe kättemaks» jõgi saab alguse Naruskite kodu lähedal asuva Ilmjärve kooli juurest metsast. Mati Naruski kui MTÜ Kappermäe liige tahab selle ühingu kaudu lastele loodusharidust anda ja ümbruskonnaga seotud vanaaegseid lugusid elustada.
Aktiivse inimesena on ta pikalt külavanem olnud. Nüüd on külavanem ja MTÜ eestvedaja Peeter Kangur, Naruski aktiivne kaasalööja. Tõutsi küla on tema sõnul ümbruskonna kõige lasterikkam paik. Talunikul on lastega hea side. Lasteaia lastega on ta linnupuure kokku löönud ja üles pannud. Kui linnuhääli käidi metsas koos kuulamas, oli ka üks linnuteadlane kohale kutsutud.
«Siin on ju hea ümber järve jalutada ja loodust tutvustada,» rääkis Mati Naruski.
Naruskite kodu ei ole turismitalu. Nad ei taha, et võõrad inimesed kogu aeg nende talus oleksid. Mitmesugused loomeinimesed on aga küll külas käinud, oma jälje külalisteraamatusse ja riiulile jätnud. Luulelaagreidki on siin korraldatud.
Üks külaline on olnud kirjanik Mats Traat, kelle sünnikodu Kuutsemäel. Temaga käidi ka taarausu keskuses. Traadi raamatud on Mati Naruskil kõik läbi loetud.
Jõululaps Mati Naruski on luulelise hingega. Kas temale jõuluvana ka tuleb, ei tea. Et ta aga pere keskel mandoliini kätte võtab ja laulma hakkab, see võib küll juhtuda. Nad ju kõik lauluinimesed.
Mati Naruski
Sünniaeg: 25. detsember 1940 kell üks öösel.
Sünnikoht: Põlvamaa Mooste vald, Suuremetsa küla, Kurmu talu
Kooliaridus: Jaanimõisa 7 klassiline kool (1956), Tartu elektrimehaanikute kool (1958), Väimela tehnikum elektrifitseerimise alal (1972).
Tööraamat: brigadir Meeksi ja Mehikoorma vahelise kõrgepingeliini ehitusel, ALMAVÜ Põlva rajoonikomitee esimees, elektrik Põlva teeninduskombinaadis, Põlva kolhoosis, Valgamaa Kommunisti sovhoosis.
Tegevus: talunik.
Pulmapäev: 25. detsember 1965
Pere: abikaasa Aili Naruski, kolm last ja üheksa lapselast. Tütar Õnneke on Karula valla sotsiaaltöötaja, poeg Esmar elab Maardus, peab vanematega koos perefirmat OÜ Eritehnik, tütar Merike on praegu lapsepuhkusel.
Kommentaar
Ülle Kübarsepp, ajakirjanik, talupidaja
«Tunnen Matit nii kaua, et ei mäletagi, millal teda esimest korda nägin. Kindlasti jääb see Kommunisti sovhoosi, hiljem Pühajärve sovhoosi aegadesse. Mina toimetasin oma loomaarsti toimetusi, tema enda omasid. Tihedamalt hakkasime suhtlema kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses, kui algas hoogne ja optimistlik taluliikumise aeg.
Meie pered olid maakonnas esimeste seas, kes julgesid alustada talupidamisega. Päris alguses tegutsesid nii sovhoos kui talud paralleelselt, mis tekitas palju pingeid eri kogukondade vahel. Aga Matit tean alati kui väga diplomaatiliselt käituvat inimest, vaieldamatut arvamusliidrit ja eestvedajat.
Koos hea naabri ja mõttekaaslase Taavi Pargiga käisid nad esimestena ka välismaal uuemaaegset talundust uurimas ning pruugitud põllutehnikat toomas.
Omal ajal oleme koos käinud igasugustel õppepäevadel: küll loomakasvatuspäevadel, küll põllu- ja turismipäevadel ning kindlasti kusagil veel.
Kuna olime üks üsna aktiivne seltskond maainimesi, oli meil liikumist palju. Kuigi ajad on olnud muutlikud, on Mati endiselt ree peal: ta on leidnud uued väljakutsed, pole vanasse kinni jäänud.»
Aili Naruski, abikaasa
«Teist sellist meest ei leia. Mati on naeruline, vaikne, ei vaidle naisele vastu, rahulik, töökas, tark, edasipüüdlik, õpihimuline – mida näeb, teeb järele. Vanaisana peaks ta lastelaste vastu küll nõudlikum olema.»
Merike Naruski, vanematekodus elav tütar
«Mati on isa, nagu üks isa olema peab: armastav, kodust hooliv, töökas, leidlik, alati lahtiste kätega, oskab kõike mingi nõksuga parandada ja maakeeles öeldes sitastki saia teha.»
tegime ära!
Artikkel ilmus „Otepää Teatajas” 23. mail 2008
http://www.otepaa.ee/ot/255%20OT%20nr.10.pdf
3. mail oli Eestis suur prügikoristusaktsioon, millest võttis osa 50 000 inimest üle riigi. Ka 35 Tõutsi, Ilmjärve ja Kaurutootsi küla elanikku andsid oma panuse Eestimaa puhtaks saamisele. Keskpäeval alustasime külade erinevates servades teeäärte puhastamisega. Tugevdatud jõududega koristasime ära maanteeäärse suure prügimäe. Puhtaks saime! Prügi viisime Nõuni tugijaama. Ühiselt puhastasime Lokumärdi talu ümbrust. Tänu suurele võsalõikusele paistab nüüd maja akendesse jälle päike. Plaanis on see talu taastada külade kooskäimiskohana. Tööpäeva lõpetasime ühise piknikuga. Oli aega rääkida üksteisega ja mõtiskleda külade tulevikust. Otsustasime kaunile Kappermäele taastada külade jaanituleplatsi. Kohtume uuesti laupäeval, 24. mail kell 15.00 Lokumärdil, et lõpetada pooleli jäänud võsalõikus.
Pille Kangur
talguline Tõutsi külast
http://www.otepaa.ee/ot/255%20OT%20nr.10.pdf
3. mail oli Eestis suur prügikoristusaktsioon, millest võttis osa 50 000 inimest üle riigi. Ka 35 Tõutsi, Ilmjärve ja Kaurutootsi küla elanikku andsid oma panuse Eestimaa puhtaks saamisele. Keskpäeval alustasime külade erinevates servades teeäärte puhastamisega. Tugevdatud jõududega koristasime ära maanteeäärse suure prügimäe. Puhtaks saime! Prügi viisime Nõuni tugijaama. Ühiselt puhastasime Lokumärdi talu ümbrust. Tänu suurele võsalõikusele paistab nüüd maja akendesse jälle päike. Plaanis on see talu taastada külade kooskäimiskohana. Tööpäeva lõpetasime ühise piknikuga. Oli aega rääkida üksteisega ja mõtiskleda külade tulevikust. Otsustasime kaunile Kappermäele taastada külade jaanituleplatsi. Kohtume uuesti laupäeval, 24. mail kell 15.00 Lokumärdil, et lõpetada pooleli jäänud võsalõikus.
Pille Kangur
talguline Tõutsi külast
Ilmjärve koolis
"Otepää Teataja" 12.09.2008
http://www.otepaa.ee/ot/260%20OT%20nr%2015.pdf
Ilmjärve kool sulges oma uksed 1977. aastal, olles selle ajani andnud kooliõpetust 210 aastat. Endiste õpilaste ja õpetajate kokkutulekud on olnud korduvalt juba 1986. aastast. Esimesest kokkutulekust kirjutab oma mälestustes 1943. aasta kooli lõpetaja Hilda Niklus (Raudsepp): „Päiksepaistelisel suvehommikul, kui Ilmjärve kooli kokkutulekule 1986. aastal sõiduautode voor veeres, ei jäänud kellelgi tähele panemata endist kooliteed ümbritsev loodus, mis ürgse jõuga on kasvatanud kõik teeäärsete kraavide ja pervede põõsad tihedaks võsaks. Kitsas looklev tee oli nagu roheline tunnel. Koolimaja ise lausa uppus rohelusse. Kõik 30-50 aastat tagasi istutatud väikesed puud on ajapikku kasvanud kahekorruselisest koolimajast kõrgemaks. Kohtumised koolimaja õues olid südamlikud. Terekäsi, rõõmsaid naeratusi ja meenutusi jätkus enne aktuse ametlikku osa paariks tunniks. Suurem enamus, kelle elukohad kaugemal, polnud aastakümneid enam koolimajaskäinud ega koolikaaslastega kohtunud. Pärast koolikella helisemist kogunesime saali. Võib öelda, et kõik me oleme tundmatuseni muutunud. Uskumatu, et need hallijuukselised, kiilaspäised, vuntsidega, prillidega, kõhukad, turjakad ja muidu tüsedad isad ja emad, vanaisad ja vanaemad on kunagi olnud praeguses mõistes mürsikud ja õpetajate närve söönud, nüüd aga valdavas osas ammu pensionärid.“ Käesoleva aasta 19. augustil, järjekordsel kokkutulekul, olid mõtted ja tunded üldiselt samad. Ainult osavõtjate arv oli kahanenud 132-lt 75-ni, sest aeg on teinud oma töö ja vilistlaste read on hõrenenud. Seda suurem oli aga kohaletulnute, eelmise sajandi 30.-70. aastate kaasteeliste kokkusaamise rõõm. Kokkutulekut alustati vana koolimaja juures ühispildistamisega. Tervitused ja head soovid kokkutulnuile tõi Pühajärve põhikooli direktor Miia Pallase. Pärast jalutuskäiku kooliaias sõideti edasi Tõutsi külakeskusesse Lokumärdi tallu. Ühises piknikulauas möödusid tunnid meenutuste ja mälestuste pajatamisega õpinguaegsete meelislaulude saatel. Lauludega kodust ja koolist esines Pühajärve põhikooli tütarlaste ansambel õpetaja Lii Petersoni juhatusel. Ülevaate kooli ja küla arengust läbi kolme sajandi esitas vilistlane Valter Luuse tema poolt koostatud ja kirjastuses trükki ootava koolikroonika alusel. Huviga kuulati endiste õpetajate Jaan Kivisaare (1890-1900) ja Salme Müürsepa (1923-1943) kirjalikke mälestusi Maie Eensalu esituses. Kogu koosviibimise aja olid vaadata arvukad fotod kooli ajast ja eelmistest kokkutulekutest koos selgitavate tekstidega. Tasuti ka mälestuvõlg Lokumärdi talule. 70 aastat tagasi (1938) viidi siit talust ja istutati kooliaeda mäletustamm, mida vilistlased tunnevad presidendi tammena. Nüüd istutati Lokumärdi
taluparki mälestuspuuna hõbekuusk. Töö tegid Ilmar Kasemets ja Aksel Laul (koolilõpetajad 1938. ja 1939. aastal), kellest esimene oli ka 1938. aastal presidendi tamme istutaja. Järgnevas piknikulauas kuulati tervitusi ja mälestusi sõna-, luule- ja laulu-vormis õpetaja Vilma Tuubeli, õpilaste Aino Sõstra (Ilves), Elmar Nautsi, Aksel Laulu, Valdo Pabsteli jt poolt. Kokkutulek jõudis lõpule, kahju oli lahkuda. Uuesti otsustati kohtuda Lokumärdil aastal 2010. Meie kokkusaamise korraldamisel andsid hindamatu panuse Maie ja Lembit Eensalu, Pille ja Peeter Kangur, August ja Toomas Vernik ning Mati Naruski. Vilistlaste poolt nendele suurim tänu. Hea koosviibimise tagasid aga kõik vilistlased, sest nad olid juhindunud kokkutuleku kutsest, võtnud kaasa ilusa ilma, rõõmsa tuju ja meeldivad koolimälestused.
Valter Luuse
õppis Vidrike koolis aastatel 1937-1941 ja Ilmjärve koolis aastatel 1941-1943
http://www.otepaa.ee/ot/260%20OT%20nr%2015.pdf
Ilmjärve kool sulges oma uksed 1977. aastal, olles selle ajani andnud kooliõpetust 210 aastat. Endiste õpilaste ja õpetajate kokkutulekud on olnud korduvalt juba 1986. aastast. Esimesest kokkutulekust kirjutab oma mälestustes 1943. aasta kooli lõpetaja Hilda Niklus (Raudsepp): „Päiksepaistelisel suvehommikul, kui Ilmjärve kooli kokkutulekule 1986. aastal sõiduautode voor veeres, ei jäänud kellelgi tähele panemata endist kooliteed ümbritsev loodus, mis ürgse jõuga on kasvatanud kõik teeäärsete kraavide ja pervede põõsad tihedaks võsaks. Kitsas looklev tee oli nagu roheline tunnel. Koolimaja ise lausa uppus rohelusse. Kõik 30-50 aastat tagasi istutatud väikesed puud on ajapikku kasvanud kahekorruselisest koolimajast kõrgemaks. Kohtumised koolimaja õues olid südamlikud. Terekäsi, rõõmsaid naeratusi ja meenutusi jätkus enne aktuse ametlikku osa paariks tunniks. Suurem enamus, kelle elukohad kaugemal, polnud aastakümneid enam koolimajaskäinud ega koolikaaslastega kohtunud. Pärast koolikella helisemist kogunesime saali. Võib öelda, et kõik me oleme tundmatuseni muutunud. Uskumatu, et need hallijuukselised, kiilaspäised, vuntsidega, prillidega, kõhukad, turjakad ja muidu tüsedad isad ja emad, vanaisad ja vanaemad on kunagi olnud praeguses mõistes mürsikud ja õpetajate närve söönud, nüüd aga valdavas osas ammu pensionärid.“ Käesoleva aasta 19. augustil, järjekordsel kokkutulekul, olid mõtted ja tunded üldiselt samad. Ainult osavõtjate arv oli kahanenud 132-lt 75-ni, sest aeg on teinud oma töö ja vilistlaste read on hõrenenud. Seda suurem oli aga kohaletulnute, eelmise sajandi 30.-70. aastate kaasteeliste kokkusaamise rõõm. Kokkutulekut alustati vana koolimaja juures ühispildistamisega. Tervitused ja head soovid kokkutulnuile tõi Pühajärve põhikooli direktor Miia Pallase. Pärast jalutuskäiku kooliaias sõideti edasi Tõutsi külakeskusesse Lokumärdi tallu. Ühises piknikulauas möödusid tunnid meenutuste ja mälestuste pajatamisega õpinguaegsete meelislaulude saatel. Lauludega kodust ja koolist esines Pühajärve põhikooli tütarlaste ansambel õpetaja Lii Petersoni juhatusel. Ülevaate kooli ja küla arengust läbi kolme sajandi esitas vilistlane Valter Luuse tema poolt koostatud ja kirjastuses trükki ootava koolikroonika alusel. Huviga kuulati endiste õpetajate Jaan Kivisaare (1890-1900) ja Salme Müürsepa (1923-1943) kirjalikke mälestusi Maie Eensalu esituses. Kogu koosviibimise aja olid vaadata arvukad fotod kooli ajast ja eelmistest kokkutulekutest koos selgitavate tekstidega. Tasuti ka mälestuvõlg Lokumärdi talule. 70 aastat tagasi (1938) viidi siit talust ja istutati kooliaeda mäletustamm, mida vilistlased tunnevad presidendi tammena. Nüüd istutati Lokumärdi
taluparki mälestuspuuna hõbekuusk. Töö tegid Ilmar Kasemets ja Aksel Laul (koolilõpetajad 1938. ja 1939. aastal), kellest esimene oli ka 1938. aastal presidendi tamme istutaja. Järgnevas piknikulauas kuulati tervitusi ja mälestusi sõna-, luule- ja laulu-vormis õpetaja Vilma Tuubeli, õpilaste Aino Sõstra (Ilves), Elmar Nautsi, Aksel Laulu, Valdo Pabsteli jt poolt. Kokkutulek jõudis lõpule, kahju oli lahkuda. Uuesti otsustati kohtuda Lokumärdil aastal 2010. Meie kokkusaamise korraldamisel andsid hindamatu panuse Maie ja Lembit Eensalu, Pille ja Peeter Kangur, August ja Toomas Vernik ning Mati Naruski. Vilistlaste poolt nendele suurim tänu. Hea koosviibimise tagasid aga kõik vilistlased, sest nad olid juhindunud kokkutuleku kutsest, võtnud kaasa ilusa ilma, rõõmsa tuju ja meeldivad koolimälestused.
Valter Luuse
õppis Vidrike koolis aastatel 1937-1941 ja Ilmjärve koolis aastatel 1941-1943
Otepää valla aasta ema on Ruth Leopard
"Otepää Teataja" 23.05.2008
http://www.otepaa.ee/ot/255%20OT%20nr.10.pdf
Otepää valla aasta emaks valiti seitsme lapse ema Ruth Leopard (pildil lastega). Ruth Leopard on tiitli auga välja teeninud, sest oma lapsed on ta kasvatanud korralikeks noorteks, kellest kaks vanemat õpivad juba gümnaasiumis. Pisemad poisid on veel emaga kodus ja ootavad, millal ka nemad saavad kooliteed alustada. Lisaks laste kasvatamisele on Ruth Leopard ka suurepä-rane koduperenaine ja osav kokk. Ruthil on olemas kõik omadused, mis ühele aasta emale on kohased ja oma rõõmsameelse ning lahke olemisega teeb ta paljudele emadele “silmad ette”. Ruth on inimene kes on alati valmis aitama, ega jäta kedagi hätta.
Ta on tõesti suurepärane ema.
Keity Kimmel
Kommentaar Pille Kangurilt:
2008-ndal aastal oli nii Otepää valla "Aasta Ema" kui Eesti Vabariigi "Aasta Ema" seotud Tõutsi külaga.
Otepää valla "Aasta Ema" oli Ruth Leopard Tõutsi külast ja Eesti Vabariigi "Aasta Ema"oli Tõutsi külavanema Peeter Kanguri ema Külli Kangur.
Palju õnne neile!